„Mõningaid kohtumisi metsas on olnud raske seletada. Näiteks kokkusaamine põdraga, kes hiilis mulle ligi – ühtäkki avastasin, et põder seisab mu seljataga ja nuusutab mind. Või siis seletamatu valguskera. Või metskitsed, kes ühel heal päeval lihtsalt ei kartnud, nii et ma jalutasin karja sisse ja nad sõid täiesti rahulikult edasi. Mina liigitan sellised juhtumid ääri-veeri haldjakohtumisteks,“ ütleb Ahto Kaasik, rahvapärimuse ja pühapaikade uurija.
 
Tekst Rainer Kerge, Õhtuleht
Fotod Liisa Kaasik, Shutterstock
 
Meie rahvakultuuris esineb nii kristlikku metsahirmu kui ka vana loodusrahva metsaarmu.
 
„Kõnelevaid haldjaid nagu halli vanameest või poisikest, kes juhatavad teed või siis viipavad eemalt, pole ma kohanud. Aga inimesed räägivad, et juhtub ka selliseid lugusid,“ jutustab Ahto Kaasik. Ja jätkab: „Rahvakultuuris pole võimalik tõmmata selget piiri meie mõistes tavapäraste metsaelanike – loomade-lindude-puude-putukate – ja vaimolendite vahele. Metshaldjas võib su ette ilmuda kellena iganes: põdra, kuuse, metsise, naise või poisina. Kui keegi metsaasukatest käitub isemoodi või kohtab metsas midagi seletamatut, peetaksegi seda metshaldjaks.
Muide, rahvapärimuse kogusid lugedes torkab silma, kuidas 20. sajandil kirja pandud tekstides kahaneb haldjalugude hulk üsna kiiresti ja ühtlaselt. Nüüd, viimasel aastakümnel, on hakanud inimesed jälle rääkima, kuidas nad on haldjaid kohanud – nii nüüd kui ka lapsepõlves. Võib-olla inimesed lihtsalt julgevad taas rääkida sellest, millest nõukogude ajal peeti paremaks vaikida – et mitte sattuda naeru- või põlualuseks. Igal aastal kohtun inimestega, kes vahendavad oma haldjalugusid.“

Loe artiklit täispkkuses ajakirja Looduses novembrinumbrist!