100 kilomeetri pikkuse maratoniraja läbimisel jõuab iga sportlane endalt mitmel korral küsida, miks ma ometi siin olen? Seda magusam tunne ootab hiljem finišis.

Tekst Assar Jõepera
Fotod Sven Začek
 
Võhandu maraton nõuab osalejatelt oskusi kärestike-koskede läbimisel ja valmisolekut isegi kuni ööpäeva kestvaks füüsiliseks pingutuseks.

KUIDAS VALMISTUDA? Mittesportlikul inimesel läheks Võhandu maratonil ilma igasuguse eelneva trennita päris raskeks. Kui võtta kõrvale võrdluseks Tartu ratta- ja suusamaratonid, siis Võhandu 100 on neist selgelt kõige raskem. Kui teised maratonid läbitakse 3−6 tunniga, siis Võhandul tuleb võitja 8 tunniga ja harrastussportlane finišeerib 12−16 tunniga. See on päris korralik ettevõtmine. Isegi Raul Olle ütles kolm aastat tagasi, kui ta sinna sõitma kutsuti, et oleks ta varem teadnud, et Võhandu läbimine on nii raske, poleks ta tulnudki. Ja tema on ometi sõitnud Vasaloppeti masti võistlusi.

Mina olen sõitnud Võhandut kahel aastal, korra kahesel ja teise korra ühesel kajakil. Kolm aastat tagasi jõudsime kahese kajakiga finišisse 11+ tunniga, viimati ühese kajakiga 9+ tunniga. Esimesel korral õnnestus kajaki nina ühes kärestikus nii õnnetult ära lõhkuda, et sõitsime kolm tundi lõhkise esiotsaga, enne kui selle parandamiseks sõbra käest head abi saime. Lihtne ei olnud.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses aprillinumbrist!