„Loom ei ole loll, ta käib metsas ikka seal, kus on turvaline, kus on hea vaade, kus on mõnus olla. Inimene võiks alustada metsa tundmaõppimist sellest, et kõnnib mööda loomade jälgi ja vaatab, kuhu rajad viivad. Nii saab kõvasti targemaks,“ arutleb Valdur Mikita. Bioloog, semiootik, kirjanik.
 
Rainer Kerge, ÕL
 
Kust tulevad väljendid „mine metsa!“ ja „lugu kiskus metsa“? Kas siis rumala jutu koht on metsas? Või, vastupidi, soovitatakse selle ajajal minna metsa, sest metsas saab targaks nagu ülikoolis?
Ma ei ole nende väljendite etümoloogiat juurteni läbi uurinud, aga võib arvata, et need on seotud karjakasvatusliku mentaliteediga. Väljend „sõida seenele!“ on omataolistest ehk kõige hilisem ning viitab ilmselt sellele, et 19. sajandil terve mõistusega talupoeg seent väga suhu ei pistnud.
Ma arvan, et „mine metsa!“ ja „sõida sohu!“ tähendavad lihtsalt seda, et mine eemale.
 
Mine tühja kohta, kus inimesi ei ole.
Jah, mine tühja kohta.
 
Kui tihti sa ise metsas käid?
Mina olen küll suur metsaskäija. Kuna mu suvekodu on otsapidi metsaserval, siis suvel teen ma ikka kaks või heal juhul isegi kolm korda nädalas tunni-paarise – kui mitte pikema – metsatiiru. Talvel käin metsas kord nädalas, mõnikord ka harvem.
 
Mis vaatlusi sa seal teed?
Ma olen seda endalt ise ka küsinud. Ma lõpetasin ülikooli küll bioloogina, aga pean tunnistama, et mind ei ole kunagi väga huvitanud metsa liigiline koosseis. Vahepeal olin ka amatöörloodusfotograaf, aga sain ühel hetkel aru, et fotoaparaat segab mind metsas kõndimisel. Viimastel aastatel ei taha ma sügisel isegi seenekorvi metsa kaasa võtta.

Kõige suurem luksus, mida inimene tänapäeval endale lubada võib, on minna metsa niimoodi, et sul ei ole ühtegi praktilist eesmärki.
 
Inimene lihtsalt võtab endale aega, mil tal ei ole kohustusi?
Jah! Ja kui sa ei tea, mida sa lähed metsa otsima, oled sa täiesti vaba. Teadmatus on hästi põnev alguspunkt.

Mina olen küll teadlik metsa müstifitseerija. Metsa peabki müstifitseerima, isegi siis, kui sa ise ka ei usu kõike, mis mõtled ja räägid, samuti pole sellest midagi, kui teisedki ei usu.
 
Hea küll, lähed metsa ilma igasuguse eesmärgita ja oled avatud kõigele, mida saatus sulle pakub. No ja mida ta siis pakub? Puuke, põdrakärbseid, krae vahele kukkunud okkaid, põsele tulitavaid oksaarme ja märgi sokke?
Ma olen mõelnud, et piiri metsaskäijate põlvkonna ja uuema põlvkonna vahele saab tõmmata mööda seda, kuidas inimesed taluvad putukaid. Kogu see sääsetõrjekeemia on ju suhteliselt hiline nähtus. Ma usun, et tegelikult taluvad inimesed juba geneetiliselt erakordselt hästi putukaid. Ma loodan, et mulle on see geneetiliselt kuidagi kaasa tulnud, et putukad pole kunagi seganud mu metsaskäike.

Su küsimus oli aga, miks ma metsas käin. Ma arvan, et korjamas nähtamatusse korvi mõtteid – see on võib-olla kõige ausam vastus.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses augustinumbrist!