Sel talvel avastasin, kui vähe ma tegelikult huntidest tean, ehkki olen metsas elanud ja kasvanud ning ulukitega palju kokku puutunud.

Tekst Vahur Sepp
Fotod Shutterstock

Huntide käekäigust saame ülevaate tänu uuringule, mille käigus kogusid jahimehed ja vabatahtlikud sel talvel üle Eesti nende ekskremente.

HUNDI JULGAD LUUBI ALL. Et meie rahvuslooma hundiga rahumeelselt samal territooriumil koos elada, peame temast rohkem teadma.

Möödunud talvel koguti Eestimaa metsadest Keskkonnaagentuuri juhtimisel huntide väljaheiteid. Seda tehti projekti raames, mille nimeks oli „Huntide DNA-põhise seire testimis-referentsandmestik”. Ettevõtmise eesmärgiks võtsid teadlased määrata DNA põhjal huntide miinimumarvukus. Soomes on sellega tegeldud mitmeid aastaid. Pikemas perspektiivis peaksid eelpool nimetatud uuringud näitama loomade territoriaalsust, noorte huntide hajuvust, sugulusvahekordi, sisserännet, vanust jpm.

Keskkonnaagentuuri alltöövõtjana kogusin hundi julki Ida- ja Lääne-Virumaalt ning Järva- ja Jõgevamaalt. Sobiva lumega päevadel liikusin jalgsi või laiade suuskadega huntide jälgedel. Võsavillemile jahti pidades on tarvis välja uurida, kus loomad päeval peatuvad. Mina proovisin leida, kus oli nende puhkepaik ööpäev varem. Igati vältisin sute häirimist, sest inimese poolt magamast üles aetud loomad kahtlustavad jahti ja põgenevad paaniliselt. Siis nad häda ei tee, sest seedeprotsess pole veel lõpuni käinud. Kui magu on väga täis, võib kriimsilm mõnikord oksendada − kõik selleks, et oleks kergem joosta ja oma nahka päästa. Hundi hirm inimese ees on meeletu. Võimaluse korral suusatan alati vastu jälge, ent ega seegi huntide häirimist täielikult väldi.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses aprillinumbrist!