Minult küsitakse sageli, mida teha, kui satud metsas kokku hundi, karu või mõne teise metsloomaga.
Vastus on: „Naudi hetke!” Sa kuulud väheste väljavalitute hulka, kellel on võimalus kohtuda teise liigi esindajaga tema loomulikus keskkonnas.
 
Tekst Vahur Sepp
Fotod Aive Sepp, Shutterstock
 
Inimest ei ohusta looduses ükski metsloom − kõik kardavad meid.

Sinu ja tema vahel ei ole tara. Kõik on päris! Sa ei vahi loomapargis elavat vangi või muuseumis olevat topist. Kogu maailmas jääb selliseid võimalusi iga päevaga aina vähemaks. Puutumatut loodust pole enam õieti meilgi (minu poisikeseaastatel oli rohkem), aga midagi ikkagi veel leidub. See „midagi” muudab meid päratu rikkaks, kuid selle tõelisest väärtusest saame aru alles siis, kui on jäänud vaid mälestused. /---/

Mõnikord tuleb ette kohtumine karuga, kes ei põgene kohe inimese eest. Ilmselt ei saa ta aru, kellega tegemist, sest nägemine on otil ju kehvapoolne. Tähtsaimaks infoallikaks on talle haistmine, sellele järgneb kuulmine. Räägi karuga võimalikult rahuliku häälega. Enamasti järgneb sellele möiratus ja paaniline põgenemine. Kui ehmatad mõnda näitsikut, siis ta kiljatab. Karu möiratus on samasugune tahtele allumatu refleks. Sageli lööb ootamatu kohtumine inimesega otil kõhu lahti, nii et põgenemisraja äärsed põõsad tilguvad ja haisevad vastikult. /---/

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses juuninumbrist!