Tihtilugu viljeldakse matkadel ühiskatlast söömist ehk et menüü ja toiduvalmistamise ajad on varem paika pandud. Minu arust on see lähenemine ahistav, haavatav ja ebapraktiline.
 
Tekst Tõnu Jürgenson
Fotod erakogu, Shutterstock
 
Matkal sööki valmistades tuleb tähelepanu pöörata nii nõudele, toidu maitsele kui ka selle mitmekesisusele. /---/

Ka siis, kui lähen nädalasele matkale, rõhun pigem toidu maitseomadustele ja mitmekesisusele, mitte kaalule. Nädal pole teab kui pikk aeg. Jah, ma ei sea endale enamasti ka kunagi kõrgemat eesmärki kui läbida päevas 20 km. Väga harva juhtub, et ületan selle ja tihti juhtub, et ei jõuagi selleni. Ma ei taotle rekordeid ja saavutusi, ma otsin emotsioone. Mul peab olema liikumise juures aega nautida vaateid, neid jäädvustada, vestelda kaaslastega, korjata loodusande ja vahel isegi mõned märkmed teha.
 
ÜKSLUINE TOIT TAPAB MATKA. Kümme päeva või kauem kestvale matkale minnes mõtlen toidu kaalu, mitmekesisuse ja maitse peale. Aga ka siis ei puudu mu seljakotist õun või nektariin, mida õhtul nautida, ja toores sibul, mida toidu juurde viilutada. Samuti rikkalik maitseainete segu, millega annab igasugusest ballastainest imesid teha. Ja kindlasti ei jäta ma ühelegi matkale kaasa võtmata kulinaarset loovust, mis on nii mõnegi inimese raskel hetkel hädast välja aidanud. /---/

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses oktoobrinumbrist!