Uku Randmaa: kaks korda üksinda ümber palli
6. mai 2019
6. mai 2019
Märtsis naasis Uku Randmaa maailma raskeimalt purjetamisvõistluselt Golden Globe Race, kus tuli kolmandale kohale. Võistluse käigus tegi ta kaheksa kuuga üksinda planeedile tiiru peale, tohtimata teha peatusi ega kasutada tänapäevaseid side- ja navigatsioonivahendeid.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa, Golden Globe Race
See ei olnud Ukul esimene kord rekordeid püstitada − aastail 2010−2012 purjetas ta esimese eestlasena üksi ümber maailma.
Te olite ühe korra juba üksinda ümber maailma sõitnud. Kui palju need sõidud teineteisest erinesid?
Need reisid olid totaalselt erinevad. Esimene oli n-ö matkapurjetamine looduse suhtes kõige mõnusamas kandis, piki ekvaatorit. Teine reis oli askeetlik, sportlik, ohtlik ja tõeline väljakutse. Aga esimese reisita poleks olnud ka teist. Esimesel korral sain ookeanikogemuse ja teadmisi sellistes tingimustes purjetamisest. Isegi võistluse reeglites oli, et pidid olema eelnevalt 8000 miili avaookeanil sõitnud ja 2000 miili üksi. Esimese reisiga ma täitsin need tingimused.
Mu elu on väikesest poisist peale keerelnud ümber purjetamise, alates Optimistil seilamisest kuni merekooli minekuni. Kõik see oli vajalik, et sellest võistlusest eluga tagasi tulla.
Pidite kasutama samasugust varustust nagu 50 aastat tagasi toimunud võistlusel. Kas mingeid erinevusi ikkagi oli?
Ilm merel on ikka sama nagu sajandeidki tagasi, see võib olla paitav ja karm. Me olime rikkamad kogemuse poolest – teadsime, et selline reis on võimalik. Mõned asjad on ka paremaks muutunud, näiteks toidu säilitamine kuivkülmutatud roogadena.
Meil olid tänapäevased ohutusseadmed, kuid plommitud ja reeglite põhjal loeti sind katkestajaks kohe, kui neid kasutad. Näiteks EPIRB süsteem – kui meremees satub hädaohtu, vajutab ta nupule ja signaal läheb satelliidi kaudu kaldajaama, kust tema juurde suunatakse lähim päästekomando, laev, lennuk või helikopter.
AIS süsteem, mis näitab laevade asukohta, oli meil ka kasutusel, aga osaliselt − meie ei näinud seadme ekraanil pilti, aga ise olime teistele laevadele „nähtavad“. Mul olid veel kaasas satelliittelefon ja mitmed satelliitpiiparid, aga ma ei kasutanud neid.
Jahid võisid olla plastist, aga seda tüüpi, nagu tollal kasutati. Aluse vanusepiiri ei olnud, oleks võinud ka uuega sõita. /---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses mainumbrist!
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa, Golden Globe Race
See ei olnud Ukul esimene kord rekordeid püstitada − aastail 2010−2012 purjetas ta esimese eestlasena üksi ümber maailma.
Te olite ühe korra juba üksinda ümber maailma sõitnud. Kui palju need sõidud teineteisest erinesid?
Need reisid olid totaalselt erinevad. Esimene oli n-ö matkapurjetamine looduse suhtes kõige mõnusamas kandis, piki ekvaatorit. Teine reis oli askeetlik, sportlik, ohtlik ja tõeline väljakutse. Aga esimese reisita poleks olnud ka teist. Esimesel korral sain ookeanikogemuse ja teadmisi sellistes tingimustes purjetamisest. Isegi võistluse reeglites oli, et pidid olema eelnevalt 8000 miili avaookeanil sõitnud ja 2000 miili üksi. Esimese reisiga ma täitsin need tingimused.
Mu elu on väikesest poisist peale keerelnud ümber purjetamise, alates Optimistil seilamisest kuni merekooli minekuni. Kõik see oli vajalik, et sellest võistlusest eluga tagasi tulla.
Pidite kasutama samasugust varustust nagu 50 aastat tagasi toimunud võistlusel. Kas mingeid erinevusi ikkagi oli?
Ilm merel on ikka sama nagu sajandeidki tagasi, see võib olla paitav ja karm. Me olime rikkamad kogemuse poolest – teadsime, et selline reis on võimalik. Mõned asjad on ka paremaks muutunud, näiteks toidu säilitamine kuivkülmutatud roogadena.
Meil olid tänapäevased ohutusseadmed, kuid plommitud ja reeglite põhjal loeti sind katkestajaks kohe, kui neid kasutad. Näiteks EPIRB süsteem – kui meremees satub hädaohtu, vajutab ta nupule ja signaal läheb satelliidi kaudu kaldajaama, kust tema juurde suunatakse lähim päästekomando, laev, lennuk või helikopter.
AIS süsteem, mis näitab laevade asukohta, oli meil ka kasutusel, aga osaliselt − meie ei näinud seadme ekraanil pilti, aga ise olime teistele laevadele „nähtavad“. Mul olid veel kaasas satelliittelefon ja mitmed satelliitpiiparid, aga ma ei kasutanud neid.
Jahid võisid olla plastist, aga seda tüüpi, nagu tollal kasutati. Aluse vanusepiiri ei olnud, oleks võinud ka uuega sõita. /---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses mainumbrist!
.jpg)
