"Tuulte tahutud maa" režissöör Joosep Matjus: „Loodusfilmi tehes juhtub harva, et kõik tuleb välja nii, nagu stsenaariumis kirjas.”
3. detsember 2018
3. detsember 2018
Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“ on tõusnud Eesti vaadatuimaks dokumentaalfilmiks. Kui tavaliselt kogub hea Eesti dokk kinos 6000 vaatajat, siis Matjuse uut filmi vaatas vaid esimese kahe linastuskuu jooksul enam kui 39 000 inimest.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Kristi Väät, Johannes Broux, erakogu
„Tuulte tahutud maa“ näitab üht aastaringi Eesti looduses − võimsa visuaalse pildi, suurepärase heli ja ekstra selleks loodud muusika sümbioosis.
Film on lausa kohustuslik igale loodusesõbrale ja kindlasti tuleb seda vaadata kinos, kus selle jõud pääseb kõige paremini esile. /--/
Kui ma „Tuulte tahutud maad” vaatasin, siis oli läbiv mõte, et kuidas pagan nad küll selle või tolle kaadri on kätte saanud ... Kas ma arvan õigesti, et määrav faktor on aeg? Sa lihtsalt kükitad kusagil ja ootad nii kaua, kuni ägedad kaadrid käes?
Ma pidin tegema filmikoolis oma esimese kursusetöö, suvise dokumentaalfilmi, milleks valisin metskitsede pulmamängu, sest see toimub umbes suve keskel. Aega oli kolm nädalat ja siis pidi materjal koos olema. Ma mäletan väga hästi, kui ma küsisin vanaisalt, et mida ma teen, kui ma ei saa neid kaadreid, siis ma ei jõua ju filmi valmis? Tema soovitus oli, et poiss, siin pole muud, kui et lähed igal hommikul ja õhtul välja ning küll sa siis saad.
Ja täpselt nii ma olengi seniajani töötanud. Hästi järjepidevalt, ja mida rohkem oled väljas potentsiaalsetes kohtades, seda paremad on su võimalused. Päevast päeva, ei saa minna ainult nädalavahetusel või pärast pikka tööpäeva. Pead täiskohaga pühenduma ja isegi siis on kõik pooljuhuslik. Väga harva juhtub, et kõik tulebki välja nii, nagu kuskil paberi peal ette kirjutatud.
Kui kaua sa järjest kõige kauem kaameraga varjes oled passinud?
Üle 24 tunni järjest ma ikka ei ole olnud. Tavaliselt 8−10 tundi, siis käin vahepeal kodus ja tulen uuesti. Ma varjes väga tihti ei ööbi. Talvel on lihtsam, sest päev on lühem − lähed pimedas kohale ja istud pimedani, kogu valge aja. Pärast on süda rahul, et vähemalt valges ei tulnud kedagi ja ma tegin kõik, mis suutsin. Suvel on keerulisem, siis on kogu aeg valge ja võid ennast ribadeks töötada.
Üle 10 tunni paigal passides väsid ka jubedalt ära. See ei ole nii nagu kohvikus istuda, vaid pidev aktiivne keskendumine, et olla kohe valmis, kui midagi juhtub. Tihtipeale on pikka aega järjest üks käsi objektiivi küljes ja teine käsi valmis kaamerat sisse lülitama. Ebaloomulik ja ebamugav asend, aga et midagi pildile saada, pead looma või lindu juba varakult märkama. /---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses detsembrinumbrist!
Tekst Margo Pajuste
Fotod Kristi Väät, Johannes Broux, erakogu
„Tuulte tahutud maa“ näitab üht aastaringi Eesti looduses − võimsa visuaalse pildi, suurepärase heli ja ekstra selleks loodud muusika sümbioosis.
Film on lausa kohustuslik igale loodusesõbrale ja kindlasti tuleb seda vaadata kinos, kus selle jõud pääseb kõige paremini esile. /--/
Kui ma „Tuulte tahutud maad” vaatasin, siis oli läbiv mõte, et kuidas pagan nad küll selle või tolle kaadri on kätte saanud ... Kas ma arvan õigesti, et määrav faktor on aeg? Sa lihtsalt kükitad kusagil ja ootad nii kaua, kuni ägedad kaadrid käes?
Ma pidin tegema filmikoolis oma esimese kursusetöö, suvise dokumentaalfilmi, milleks valisin metskitsede pulmamängu, sest see toimub umbes suve keskel. Aega oli kolm nädalat ja siis pidi materjal koos olema. Ma mäletan väga hästi, kui ma küsisin vanaisalt, et mida ma teen, kui ma ei saa neid kaadreid, siis ma ei jõua ju filmi valmis? Tema soovitus oli, et poiss, siin pole muud, kui et lähed igal hommikul ja õhtul välja ning küll sa siis saad.
Ja täpselt nii ma olengi seniajani töötanud. Hästi järjepidevalt, ja mida rohkem oled väljas potentsiaalsetes kohtades, seda paremad on su võimalused. Päevast päeva, ei saa minna ainult nädalavahetusel või pärast pikka tööpäeva. Pead täiskohaga pühenduma ja isegi siis on kõik pooljuhuslik. Väga harva juhtub, et kõik tulebki välja nii, nagu kuskil paberi peal ette kirjutatud.
Kui kaua sa järjest kõige kauem kaameraga varjes oled passinud?
Üle 24 tunni järjest ma ikka ei ole olnud. Tavaliselt 8−10 tundi, siis käin vahepeal kodus ja tulen uuesti. Ma varjes väga tihti ei ööbi. Talvel on lihtsam, sest päev on lühem − lähed pimedas kohale ja istud pimedani, kogu valge aja. Pärast on süda rahul, et vähemalt valges ei tulnud kedagi ja ma tegin kõik, mis suutsin. Suvel on keerulisem, siis on kogu aeg valge ja võid ennast ribadeks töötada.
Üle 10 tunni paigal passides väsid ka jubedalt ära. See ei ole nii nagu kohvikus istuda, vaid pidev aktiivne keskendumine, et olla kohe valmis, kui midagi juhtub. Tihtipeale on pikka aega järjest üks käsi objektiivi küljes ja teine käsi valmis kaamerat sisse lülitama. Ebaloomulik ja ebamugav asend, aga et midagi pildile saada, pead looma või lindu juba varakult märkama. /---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses detsembrinumbrist!