Peata metskitse korjus lebab taluaias lumel – kas tõesti murrab võõrliik ahm ehk kaljukass jultunult sõralisi?
 
Tekst Vahur Sepp
Fotod Aive Sepp, Shutterstock
 
Paks, koorikuga lumi muudab jõudude vahekorda metsas olulisel määral.
 
Maret elab mitte kaugel Peipsist, kadestamisväärselt kõrvalises kohas. Ühtegi teist suitsu silm sealt seletama ei ulatu.

Veebruari alguses kaunil talvehommikul pilku läbi akna õue saates märkas ta metskitse. Maakohas on kitsed aias tavaline nähtus. Siit aknast on isegi ilvest ja põtra nähtud. Seekord oli midagi valesti – loom lamas kõhuli, tagumine ots lumises augus, esijalad kõrvale sikutatud ja arusaamatuks jäi, kus on pea.

Kui lähikonnas luusib ilves, tulevad metskitsed sageli maja juurde õunaaeda puhkama. Praegune asend magamiseks eriti ei sobinud. Maret pani kohvitassi käest ja läks õue uudistama.

PILT NAGU ÕUDUSFILMIST. Verine lumi ja siin-seal vedelevad karvatordid reetsid kohe, et keegi oli pidanud edukat jahti. Looma kere oli terve, kuid pea ja kael puudusid.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses märtsinumbrist!