Seente toiteväärtus on madal, aga see-eest on nad raskesti seeditavad ja halvasti tuvastatavad. Siiski sammuvad tuhanded inimesed sügisel üksmeelselt metsa, korvid käes ja meel ärev. Miks? „Seened on sageli kenasti kättesaadavad ja nende korjamine huvitav, lisaks on mõned ka maitsvad,“ pakub mükoloog Veiko Kastanje.
 
Tekst Rainer Kerge, ÕL
Fotod Kristi Väät
 
Kui palju tänavune kuiv ja kuum suvi söögiks korjatavaid seeni kahjustas?
Ikka kahjustas! Tundub, et sarnaselt mõne hiljutise aastaga kohtab taas malelauaefekti. Ühes metsas on seeni, aga teises – mis näeb küll välja täpselt samasugune, kuid pole lihtsalt nii palju vihma saanud – seeni ei ole.

Kui ma tegin kunagi meteoroloogidega koostööd, tuli välja huvitav fakt – ühe ilmajaama suurim efektiivne tööraadius on umbes kaks ja pool kilomeetrit. See tähendab, et vähegi ühtlane mikrokliima valitseb üsna väikesel alal, ja vihm, mis ühes kohas sajab, ei pruugi kohe kõrval asuvas paigas enam sadada.
 
Samas metsamassiivis võib siis olla ühes kvartalis seeneuputus, paar kilomeetrit eemal aga täielik tühjus?
Täpselt nii! Facebookis on kaks suurt seenegruppi: „Seenehuvilised“ ja „Eestimaa seened“. Viimast ma aeg-ajalt vaatan, et teada, mis metsas laiemalt toimub – igale poole ju ise ei jõua. Mõnikord näeb seal pilte huvitavatest seeneleidudest ning mõnikord tuleb mõnele inimesele rääkida, millise seenega on tegemist ning mida võib süüa ja mida mitte. Praegu on seal näha, kuidas osad kaebavad, et nende metsades ei ole üldse mingeid seeni ning teised korjavad suurte korvidega kivipuravikke.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses septembrinumbrist!