Tekst Rainer Kerge / ÕL
Fotod Kristi Väät, Remo Savisaar
 
Sa postitasid paar tundi tagasi Facebooki pildi mänguhoos saarmastest. Miks nüüd, 11. jaanuaril kell 8.50 hommikul, just see pilt?
Oleks võinud ju postitada kohe, kui ma selle tegin – natuke rohkem kui aasta tagasi –, aga siis ma pidasin seda pilti niisuguseks, mille võiks saata „Looduse aasta foto“ konkursile ning konkursifotosid hoian ma sageli peidus. Nüüd oli konkurss ära ja kuna see pilt ei pälvinud tähelepanu, oli hea aeg see üles panna. Kui õues parajasti ikka üldse lund ei ole, ei hakka ma panema Facebooki lumist pilti.
 


Situatsioon, mille sa tabasid, oli äge – kaks saarmast mürasid puhtast lustist.
Situatsioon oli äge! Pildistatud mulle uues kohas, saarmaid oli seal neli tükki ja see konkreetne hetk on siis mänguhoost.
 
Mürasid partnerid või õde-venda?
Ei teagi, kas venda-venda või õde-venda, aga nad olid ikka iseseisvad noored juba, ema käis neid vaid aeg-ajalt vaatamas.
See oli iseenesest väga lühike aeg, kui neid nägi – pool tundi, kõige rohkem tund päeva peale kokku. Muide, kalastades olid nad väga edukad – alati, kui vee alla läksid, tulid kalaga välja.
Siis aga hakkas keegi omavoliliselt – seal on tegelikult hoiuala, kus on ka kaldakaitsetsoon – kallast ja veekogu süvendama, et pääseks suurema paadiga liikuma. Solgerdas kalda ära ja rohkem pole ma seal saarmaid näinud.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses värskest numbrist!