Nikolai Laanetu: „Inimene ei mõista veel, kui palju toob aasta loom kobras meie keskkonnale kasu.“
8. jaanuar 2019
8. jaanuar 2019
„Tere, mina olen Nikolai Petrovitš ehk Laanetu Kolla,“ tutvustab ennast reibas vanahärra. Vaevalt teab Eestis keegi kobrastest rohkem kui tema, sest Laanetu on selle looma elu põhjalikult uurinud juba pea 60 aastat.
Tekst Margo Pajuste
Fotod erakogu, Shutterstock, Raivo Tasso/Ekspress Meedia
Kui palju me kopra elukäigust Eestis teame?
Kopral sai eelmisel aastal täis 60 aastat elu Eestis. 1957. aastal toodi nad meile uuesti sisse pärast seda, kui olid 19. sajandi keskpaigaks viimseni välja kütitud. Maailma kõige täpsem kopra loendus on Eestis, seda ma julgen öelda. Praktiliselt kõik pesakonnad olid meil esimese paarikümne aastaga arvel ja oli täpselt teada, kus nad paiknevad. Viimasel ajal on loendus kehvapoolne.
Praegu loetakse meil 13 000 kobrast, eelmisel aastal oli 12 000−12 500. See on põhipopulatsioon ehk küttimisjärgne arvukus, mis jääb kevadeks ellu.
Kui populatsioon on välja kujunenud ja asustustihedus kõrge, siis on ka pesakonna suurus kõrgem. See võib algaastatel olla 2,5−3,5 ja hiljem siis juba 4−4,5. Ma ei ole pesakonna suuruse keskmist näitu kunagi 5 lähedale saanud. Kohtades, kus kopraid ei kütita, tõuseb pesakonna keskmine suurus väikestel grupeeringutel 5−6 isendini. Ent keskmiseks on meil võetud 4. Huvitav, et ka Loode-Venemaal ja Voroneži piirkonnas, kus võiksid olla suhteliselt suured pesakonnad, on see ikkagi keskeltläbi 4−4,2, maksimaalselt 4,8.
Kas praegu on aeg, kus meil müttab ringi kõige rohkem kopraid?
Ei, õitseaeg oli kobrastel Eestis 2005., 2010. ja 2012.aastail. Siis loendati neid 18 000−20 000.
Olen pika perioodi jooksul uurinud juurdekasvu dünaamikat, st milline on põhipopulatsiooni juurdekasv sügiseks. Kui Venemaal peeti varem 10 ja 25 protsenti väga heaks, siis Eestis on see hästi väljakujunenud asurkonna puhul 40−50 protsenti. Kui Eestis oli 16 000 kobrast, siis jagades selle arvu neljaga ehk pesakonna keskmisega, saame 4000 pesakonda. Need sünnitavad aastas keskeltläbi 2−2,5 kutsikat. Kui võtame 2, siis on juurdekasv 8000 isendit. See ongi 50 protsenti juurdekasvu aastas. Kui võtame 2,5 ja suremust ei arvesta, on arvukus küttimisperioodiks 24 000 isendit. Tegelikult ei ela sündinud poegadest sügiseni ligikaudu kolmandik, kes langevad enamasti kiskjate saagiks.
Praegu ei planeerita kobraste küttimist arvuliselt, sisuliselt on nad lindpriid. Mitte keegi ei piira seda jahti. Samas on nüüd hakatud lugu pidama kopra lihast, nahast ja nõrest ning ka jahielamustest. Kevadine nepijaht langes ära ja enam ei ole jahimehel kevadel metsa asja. Koprajahiks võiks ju minna, aga kevadine jahisurve koprale on väga kõrge ja varitseb oht, et kevadel kütitakse välja just emakoprad, kes on sel ajal aktiivsed, aga tiined.
Praegu on kobras sisuliselt lindprii, ütleb koprauurija Nikolai Laanetu.
Te olete ka meie haruldast ebapärlikarpi uurinud. Kuidas tema kopraga läbi saab?
Ebapärlikarbile mõjub kobras katastroofiliselt. Jõge paisutades muutuvad oluliselt hüdroloogilised tingimused − tammi taha kogunevad setted ja kui ebapärlikarp mattub setete alla, on tal kaks võimalust: kas hukkub või irdub põhjast. Karbi erikaal muutub tema sisemuses kogunevate gaaside tõttu, mistõttu võib vesi teda kergesti edasi kanda. Ebapärlikarbi koorik on suhteliselt paks ja raske ning on vähetõenäoline, et ta jaksab kerkida talle kuhjunud paksu mudakihi seest. Kurb on see, et kopra tõttu on pool nende asurkonnast hävinud lühikese aja jooksul.
Kobras loob küll vääriselupaiku ja on väga kasulik, kuid on ka veekogusid, kus tema esinemine ei ole mitte kuidagi soovitav. Näiteks siirdekalade jõed, kuhu tulevad silm või meriforell. Nad ei saa kopratammidest üle. Lõhejõed on koprale õnneks liiga võimsad, suure vooluhulgaga, nad ei suuda neid tõkestada.
Jõudsimegi välja igipõlise küsimuseni. Kobras – hea või halb? Kardan, et vihkajad on enamuses.
Peame vaatama kobrast süsteemselt, mitte nii, et ta on halb ja kõik. Igas olukorras on ta erineva väärtusega.
Kopra kasutamise esmaseks eelduseks on tema elupaikade hindamine ja kasutamise korraldus. Kaitsekorralduskavaga nähakse ette kategoriseerida Eesti veekogud kolme klassi. Ühed, kus kobras võib elada, kus ta teeb head tööd ja on meile kasulik, luues vääriselupaiku ja kus tema tegevusega kaasnev majanduslik kahju praktiliselt puudub. Teine kategooria veekogudest on selline, kus ilmnevad kahjustused, siin peab ta olema pideva kontrolli all. Seal ta võib elada, kuid nagu ilmnevad kahjustused, tuleb ta välja püüda. Kolmas kategooria on veekogud, kus ta ei tohi elada ja neid on Eestis üle 80%.
Mis mõjutab kopra arvukust?
Esiteks küttimine, siis kiskjad ja loomulikult ka looduslikud tingimused, aga need ei ole primaarsed. Kobras on kättesaadav paljudele kiskjatele. Kiskjapopulatsioonide käitumist mõjutab oluliselt nende saakloomade arvukuse dünaamika. Kui langes metssea arvukus, siis tekkis hundil ja ka ilvesel, vähem karul, vajadus täiendavate saakobjektide järele. Lisaks metsseale langes ka metskitse arvukus. Need kiskjad, kelle saakloomade arvukus järsult vähenes, orienteerusid koprale. Ja talle ei ole ohtlikud mitte ainult hunt ja ilves, vaid ka rebane ja saarmas.
Praegu, kui koprapopulatsioon võib sattuda kriitilisse olukorda, on tähtis, et me planeeriksime kobraste küttimise lähtuvalt asurkonna juurdekasvupotentsiaalist ning kavandaksime küttimispiirkonnad ja kaitstavad alad, mis tagab selle liigi populatsiooni soodsa seisundi ja positiivse mõju keskkonnale. Paljudes kohtades võiksime kokkuleppel maaomanikega hoida koprapesakondi, lähtudes selle liigi elutegevusega kaasnevatest rekreatiivsetest väärtustest, aga ka vääriselupaikade loomise ja säilimise seisukohalt.
Kus võiks kobras rahus elada?
Üks tähelepanu väärivaid piirkondi on Lõuna-Eestis, kus omal ajal kuivendati moreenmaastike vahelised lohud ja arvati, et neid saab kasutada puistutena. Enamasti ei oma need puidu seisukohalt olulist tähtsust, ent kui koprad need alad üle ujutavad, tekivad ülihead tingimused paljudele liikidele, esmajoones amfiibidele. Näiteks kaitsealustest liikidest harivesilik, tähnik-vesilik, mudakonn. Suuremaid koprapaistiike asustab meelsasti laululuik. Kui aga sealt kobras välja kütitakse, kaob laululuige elupaik.
Riik võiks lausa kompenseerida maaomanikule võimalik kasu, mida ta oleks sealt saanud heinamaana või metsana aastase juurdekasvu lõikes. See on kaduvväike raha, mida kulutada nende liikide kaitseks, võrreldes sellega, mida kobras nende heaks teeb.
Kobras on eelduseks paljude amfiibide ja nendest toituvate liikide heale elukäigule. Me peaksime kobrast väärtustama mitte üksnes väärtusliku jahiloomana, vaid kui olulist keskkonna elurikkuse loojat.
Negatiivselt suhtuvad koprasse vaid üksikud maaomanikud ja paljudel puhkudel on see täiesti põhjendatud. Kui jahimehe ja maaomaniku koostöö on kehv, siis ongi sageli tulemuseks üleujutatud maad ning nii tekibki konflikt. Ent seda oleks võimalik väga lihtsalt lahendada jahimaakorralduslike võtetega. Kus on ikka planeeritud kobras välja püüda, sealt tuleb püüda ja kui jahimehed ei saa sellega hakkama, tuleb see maa ära võtta ja anda nende kasutusse, kes seda suudavad.
Nikolai Laanetu: „Me peaksime kobrast väärtustama mitte üksnes väärtusliku jahiloomana, vaid kui olulist keskkonna elurikkuse loojat.“
Mis juhtub, kui inimesed ei küti kopraid?
Kunagi lasid koprad alla Konsu järve, kust Kohtla-Järve keemiakombinaat sai oma vee ja see jäi üheks päevaks veenälga. Ühe päeva kahjum oli üle nelja miljoni rubla. Ühe koprapesakonna neli-viis looma uuristasid paisule augu sisse ja vesi voolas kanalit pidi alla. Püüdsin nad välja, aga mul polnud neid kuskile ümber asustada ja pidin nad tapma. Sain paraja moraalse šoki. Samal ajal varastasid kohalikud pätid mu auto tühjaks ning ma niimoodi vihastasin nende peale, et sain šokist üle.
Järgmisel päeval mõtlesin juhtunu üle sügavalt järele. Kui inimene ei küti kopraid, siis kõrge arvukuse puhul tapavad need loomad ise üksteist ja oluliselt jõhkramal moel. Nad purevad üksteist poolsurnuks, siis roomavad tohututes valudes metsa alla ja surevad või söövad kiskjad nad lõpuks ära. Et me lubame kopra liigset arvukust, on inimesepoolne kuritegu. Me peaksime tagama elupaikades sellise asustustiheduse, kus pesakonnad saavad eksisteerida liigile omase sotsiaalse struktuuri tingimustes ning sealt lahkunud leiavad endale elupaiku vahealadel. Jahimeeste ülesandeks on püüda kopraid välja aladelt, kus nad teevad kahju ning hoida aladel, kus nad teevad vähem kahju ja pigem head.
Üleasustuse puhul on ka kobraste nahad ebakvaliteetsed ja arme täis − olen lugenud ühel üle 120 armi. Kui tahame kvaliteetset karusnahka, tuleb populatsioon hoida optimaalne või pisut alla selle.
Kui suur on kobraste optimaalne arv Eestis?
Bioloogiliselt optimaalne arvukus on selline loomade arv elupaigas, mille puhul liigi kasutatud ressurss, peamiselt toidubaas, taastub aasta jooksul. Pidades silmas Eesti koprale sobivate elupaikade levikut ja nende kvaliteeti, võiks Eesti veekogudel elada 40 000−50 000 isendit.
Paraku ei saa me lubada koprapopulatsiooni kasutamist bioloogilise optimaalse arvukuse tingimustes, sest sellega kaasnevad lubatust kõrgemad kahjustused. Jahinduses käib siin ette sõna „lubatav“. Tuginevalt boniteerimise üldistavatele andmetele, võib lubatav maksimaalne arvukus olla ainult 20 000−21 000, lubatud optimaalne arvukus aga 10 000−11 000. Seega on meil arvukuse regulatsiooniks veel ruumi.
Lubatud minimaalne arvukus ei tohiks langeda alla 3000−3500 isendi. Selle korral ei tasu liiki enam majanduslikult kasutada ehk küttida. Siis ei saa ka lubada jahipidamist sellele liigile, kuna arvukus võib pöördumatult alla minna ja liik võib sattuda hävimisohtu. Bioloogiline minimaalne arvukus saab olla veel väiksem, 500−1000 isendit. Siis võib tekkida oht, et mõnest piirkonnast kaob liik päriselt.
„Üleasustuse puhul on ka kopra nahad ebakvaliteetsed ja arme täis.“
Olen lugenud netist, kuidas kuri kobras on löönud kalamehele hambad säärde. Kas teiega on ka midagi sellist juhtunud?
Kobras nagu iga teinegi loom tuleb inimesele kallale ainult siis, kui on väljapääsmatus olukorras. Ajage rott nurka ja vaadake, mida ta teeb. Kõigi loomadega on nii, inimesega ka.
Kord kaevasime jahil kopraurgu lahti, loom jäi käiku tupikusse. Tahtsin kopra välja tõmmata, nii nagu teda võetakse, käsi selja peale ja tõstevõttega tõmbad ta välja. Nii ei saa ta sind pureda. Aga taks oli mul hakkaja, passis selja taga ja vaatas, et mis see olgu, vanamees läheb ise koprale kallale. Tuli mul jalgade vahelt läbi ja kobrast sasima. See polnud ka papist poiss, keeras ringi, võttis taksil õla juurest naksti hammastega kinni ja tuli urust välja, koer lõugade vahel. Läks minust mööda, viskas taksi maha ja suundus jõnkadi-jõnkadi vette. Pääseski ära, aga pärast saime ta urust muidugi kätte. Koeral polnudki suurt midagi viga, kopral olid hambad ilmselt nürid. Taksi nahk on ka väga tugev.
See oli tubli koer, temaga ma püüdsin enam kui 150 kobrast. Nüüd imestan, kuidas praegu ei saada Pudisoo jõelt kopraid kätte. Oleksin ma noorem mees, püüaksin ise, aga mul on jalad sellises seisus, et ei saa kobrastele enam kurja teha, head ehk ikka.
Kas kobrast saab ka koduloomana pidada?
Farmides kasvatatakse ja saab ka toas pidada. Kui kutsikana tood, harjub ta ära − kobras ei ole agressiivne loom. Mul elas üks tükk aega vannis. Koosa juurest püüdsin, oli pisikene, must ja puretud, kuskilt kaugemalt sinna pesakonda tulnud ja tõrjutud territooriumi piirialale. Poeg oli siis seitsme-kaheksa-aastane ja ütles, et issi, jätame selle ellu. Mis mul üle jäi − tõime koju ja panime vanni. Tegin talle kasti, tuleku-ja minekuteed, tõime söödaks haavaroikaid ja oksi. Vaatlesin ka tema tegemisi ja panin kirja, kui palju ta puukoort ära sööb ja muud.
Ühel ööl ujus ta vannikorgi keti alt läbi, tõmbas selle eest ära ja vann jooksis tühjaks. Hommikuks oli vanni ette põrandale pais ehitatud. Loogiline ju, et kui vett ei ole, on vaja tammi! Nurgas seisid talle söögiks toodud kepid, need tegi juppideks, lävepaku oli kokku kraapinud, seina sees oli kümnesentimeetrine auk ja oma ekskremendid vedas ka vannist välja sinna. Ma peksin seina papinaelu täis, siis ta ei saanud sealt edasi närida. Pärast tõin ühe teise kopra veel, kellel oli pakasega saba ära külmunud, ja see pures kutsika surnuks.
Ent siin olen ma loomakaitsjatega üht meelt – looduslikku liiki ei tohiks me kodustada ega ka farmides pidada. Minu toimetamised olid kavatsusega nad elule tagasi aidata.
„Looduslikku liiki ei tohiks me kodustada ega ka farmides pidada.“
Loomakaitsjad ei tolereeri ju ka kopranaha kandmist...
Looduslikult, metsas kasvanud loomalt pärit karusnaha kasutus on kõige mõistlikum tegevus, mida saame teha looduse ja paljude liigipopulatsioonide kaitseks. Selle vastu võitlemine toob ainult kahju loodusele kui tervikule. Me peaksime küttima väike- ja suurkiskjaid vastavalt plaanile, mis on kooskõlas nende elupaikade suuruse ja kvaliteediga. See ongi jahinduse eesmärk − tagada ulukipopulatsioonide reguleeritud kasutus ja tasakaalustatud areng.
Igal liigil on oma koht ökosüsteemis, kuid inimtegevusega kaasnenud muutused keskkonnas on põhjuslikult kujundanud ka ulukipopulatsioonide käekäiku. Mitmete liikide arvukus on kasvanud ning esmajoones kiskjate suur arvukus võib osutuda määravaks mitmete liikide arvukuse langusele ja kadumisele. Mets on nugiseid täis, aga meie imestame, et musta toonekure arvukus väheneb?
Muide, kopral on suurimad teened selles, et see liik on meil veel nii heas seisus. Sama käib valgeselg-kirjurähni ja konnakotka kohta. Kui me räägime, miks on rohelised konnad üle Eesti levinud ja paljudes kohtades peaaegu dominantliigid – ikka tänu koprale. Kopra paisjärved on neile ideaalsed elupaigad. Konnad kasutavad ära elupaikade bioproduktsiooni – nende kullesed söövad planktonit, mis muidu vajub põhja ja reostab veekogu. Sellega seovad nad veest ära rohkesti toitaineid. Kui aga konn astub tiigist välja ja muundub, toob ta meie veekogudest sadade, võib-olla tuhandete tonnide kaupa välja fosforit, mida on maismaal just vaja.
Peame hakkama keskkonnale ja ökosüsteemile lähenema hoopis teisiti ning sealt tulenebki kopra erakordne keskkonnakaitseline väärtus. Ta loob elupaiku ning võimaldab puhastada meie vett ja ka taastada põhjaveevarusid, mis on ülitähtis. Põhjaveevarude olulisust ei tähtsusta meil veel mitte keegi ühel lihtsal põhjusel – meil on seda veel päris palju.
„Loodusliku karusnaha kasutamist peaksime igati soodustama ja propageerima.“
Näib, et kobras toob kasu väga mitmel rindel.
Just, kobras mängib näiteks ka kliimasoojenemise mõjude vähendamisel olulist rolli, akumuleerides aktiivselt muda ja vetikaid. Need uuringud on veel tegemata, aga kindlasti on kobraste elutegevusel oluline positiivne mõju ka selles vallas.
Kobras teeb meie eest veekogudel ära suure töö. Meie ei suuda rajada 12 000 paisu − proovige ja vaadake, mis see maksab. Mitte keegi ei hakka alla 1000 euro tegemagi. 12 000 paisu rajamiseks, mis asendaksid kobraste kasulikku tegevust, läheks vaja 12 miljonit eurot. Kui vaadata arvudele otsa, siis näeme, kas kobrast tuleks maha teha või ülistada.
Aga me peame arvestama kindlasti ka seda, kui palju ta metsa hävitab. Üks isend kasutab aastas ära enam-vähem tihumeetri likviidset puitu, võsa sinna otsa. Nii kulub aastas 20 000−30 000 tihumeetrit. Pole just vähe, aga võrreldes tselluloositehase mahuga või kui palju tekib looduslikku tuulemurdu ja varet muude kahjustuste tõttu, on see ikkagi nagu kärbses*tt keisri pildi peal.
Selle liigi puhul on mõtlemisainet väga palju, jätkuks vaid inimesel mõistust ja head tahet probleeme lahendada.
„Kobras mängib näiteks ka kliimasoojenemise mõjude vähendamisel olulist rolli.“
lisalookene
Kuidas Nikolai Laanetu kopraid uurima sattus
Lapsena olin kolm aastat lülisamba tuberkuloosiga haiglas Tartus Kalevi tänaval. Kui sealt välja tulin, oli Mikitamäe kooli õpetaja Paul Sonts jahimees ja tema viis klutid metsa Mädajõele. Näitas, kuidas tedrejaht käib ja seal ma nägin ka esimest korda kopra pesakuhilat.
Kui läksin Räpina keskkooli, oli mu esimene olümpiaaditöö kalade kudemisest Karise ojal, teine kopra levikust Mädajõel ja veel paaril veekogul. Käisin need kohad läbi ja see liik tundus mulle juba tollal jube põnev – ennast pole ollagi ja närib sellise puu maha!
Huvi looduse vastu tekkis Tartus sanatooriumis, kui meile tuli looduse asjadest rääkima Heino Teder ja see oli jube huvitav. Eks ma ole ise ka Karise oja kaldal sündinud ja elanud, nii et peagi olin ma paadunud ihtüoloog. Käisin Ervin Pihu õpilasena uurimislaevaga kaks ekspeditsiooni Peipsil suvi läbi ja kui ülikooli tulin, tahtsin kalateadlaseks saada. Harri Lind teadis, et mul oli koprateemaline olümpiaaditöö tehtud ja tal oli vaja kedagi, kes hakkaks seda liiki uurima. Algul punnisin vastu, aga Lind võttis mu lepingulisele tööle − kodunt mul tuge ei olnud, nii et rahakopikas oli ka tähtis.
Hakkasingi kopraid uurima. Asjaga kursis olen 1961. aastast, süsteemselt 1965. aastast. Talvel ja suvel käisin mööda jõgesid, seljakott seljas ja kaelas rippus raadio Alpinist, et päris nüriks ei läheks. Päevas käisin 20−30 kilomeetrit. Vaatad kaardi järgi, siis sai nädalaga 200 ja rohkem kilomeetrit maha käidud. Palju käimist ning 40 aastat ketside ja dressipükstega vees lobistatud, nüüd on põlved läbi. Kuigi ma arvan, et siin mõjuvad rohkem hilisem laua taga istumine ja keskkonnatoksilised probleemid − kõik, mis me endale sisse sööme ja hingame.
Kopra tiinuse rekord pärineb Eestist
N-ö kirjasaatjatest jahimehed saadavad mulle aeg-ajalt kõike põnevat, mis on kobrastega seotud. Eestis on muide lastud ka üks seitsme lootega kobras. See ei ole üldse Euroopa koprale omane, maksimaalseks peetakse viit. Kui omal ajal sündis ühel loomal Voroneži koprafarmis viis poega, peetakse seda tänini selle looma viljakuse kõrgeimaks näitajaks. Kontrollisin, kas see seitsme lootega polnud mitte Kanada kobras, aga ei. Ent on oht, et ta ükskord jõuab meile Peterburi oblastist, kuhu on asustatud.
Tekst Margo Pajuste
Fotod erakogu, Shutterstock, Raivo Tasso/Ekspress Meedia
Kui palju me kopra elukäigust Eestis teame?
Kopral sai eelmisel aastal täis 60 aastat elu Eestis. 1957. aastal toodi nad meile uuesti sisse pärast seda, kui olid 19. sajandi keskpaigaks viimseni välja kütitud. Maailma kõige täpsem kopra loendus on Eestis, seda ma julgen öelda. Praktiliselt kõik pesakonnad olid meil esimese paarikümne aastaga arvel ja oli täpselt teada, kus nad paiknevad. Viimasel ajal on loendus kehvapoolne.
Praegu loetakse meil 13 000 kobrast, eelmisel aastal oli 12 000−12 500. See on põhipopulatsioon ehk küttimisjärgne arvukus, mis jääb kevadeks ellu.
Kui populatsioon on välja kujunenud ja asustustihedus kõrge, siis on ka pesakonna suurus kõrgem. See võib algaastatel olla 2,5−3,5 ja hiljem siis juba 4−4,5. Ma ei ole pesakonna suuruse keskmist näitu kunagi 5 lähedale saanud. Kohtades, kus kopraid ei kütita, tõuseb pesakonna keskmine suurus väikestel grupeeringutel 5−6 isendini. Ent keskmiseks on meil võetud 4. Huvitav, et ka Loode-Venemaal ja Voroneži piirkonnas, kus võiksid olla suhteliselt suured pesakonnad, on see ikkagi keskeltläbi 4−4,2, maksimaalselt 4,8.
Kas praegu on aeg, kus meil müttab ringi kõige rohkem kopraid?
Ei, õitseaeg oli kobrastel Eestis 2005., 2010. ja 2012.aastail. Siis loendati neid 18 000−20 000.
Olen pika perioodi jooksul uurinud juurdekasvu dünaamikat, st milline on põhipopulatsiooni juurdekasv sügiseks. Kui Venemaal peeti varem 10 ja 25 protsenti väga heaks, siis Eestis on see hästi väljakujunenud asurkonna puhul 40−50 protsenti. Kui Eestis oli 16 000 kobrast, siis jagades selle arvu neljaga ehk pesakonna keskmisega, saame 4000 pesakonda. Need sünnitavad aastas keskeltläbi 2−2,5 kutsikat. Kui võtame 2, siis on juurdekasv 8000 isendit. See ongi 50 protsenti juurdekasvu aastas. Kui võtame 2,5 ja suremust ei arvesta, on arvukus küttimisperioodiks 24 000 isendit. Tegelikult ei ela sündinud poegadest sügiseni ligikaudu kolmandik, kes langevad enamasti kiskjate saagiks.
Praegu ei planeerita kobraste küttimist arvuliselt, sisuliselt on nad lindpriid. Mitte keegi ei piira seda jahti. Samas on nüüd hakatud lugu pidama kopra lihast, nahast ja nõrest ning ka jahielamustest. Kevadine nepijaht langes ära ja enam ei ole jahimehel kevadel metsa asja. Koprajahiks võiks ju minna, aga kevadine jahisurve koprale on väga kõrge ja varitseb oht, et kevadel kütitakse välja just emakoprad, kes on sel ajal aktiivsed, aga tiined.
Praegu on kobras sisuliselt lindprii, ütleb koprauurija Nikolai Laanetu.
Te olete ka meie haruldast ebapärlikarpi uurinud. Kuidas tema kopraga läbi saab?
Ebapärlikarbile mõjub kobras katastroofiliselt. Jõge paisutades muutuvad oluliselt hüdroloogilised tingimused − tammi taha kogunevad setted ja kui ebapärlikarp mattub setete alla, on tal kaks võimalust: kas hukkub või irdub põhjast. Karbi erikaal muutub tema sisemuses kogunevate gaaside tõttu, mistõttu võib vesi teda kergesti edasi kanda. Ebapärlikarbi koorik on suhteliselt paks ja raske ning on vähetõenäoline, et ta jaksab kerkida talle kuhjunud paksu mudakihi seest. Kurb on see, et kopra tõttu on pool nende asurkonnast hävinud lühikese aja jooksul.
Kobras loob küll vääriselupaiku ja on väga kasulik, kuid on ka veekogusid, kus tema esinemine ei ole mitte kuidagi soovitav. Näiteks siirdekalade jõed, kuhu tulevad silm või meriforell. Nad ei saa kopratammidest üle. Lõhejõed on koprale õnneks liiga võimsad, suure vooluhulgaga, nad ei suuda neid tõkestada.
Jõudsimegi välja igipõlise küsimuseni. Kobras – hea või halb? Kardan, et vihkajad on enamuses.
Peame vaatama kobrast süsteemselt, mitte nii, et ta on halb ja kõik. Igas olukorras on ta erineva väärtusega.
Kopra kasutamise esmaseks eelduseks on tema elupaikade hindamine ja kasutamise korraldus. Kaitsekorralduskavaga nähakse ette kategoriseerida Eesti veekogud kolme klassi. Ühed, kus kobras võib elada, kus ta teeb head tööd ja on meile kasulik, luues vääriselupaiku ja kus tema tegevusega kaasnev majanduslik kahju praktiliselt puudub. Teine kategooria veekogudest on selline, kus ilmnevad kahjustused, siin peab ta olema pideva kontrolli all. Seal ta võib elada, kuid nagu ilmnevad kahjustused, tuleb ta välja püüda. Kolmas kategooria on veekogud, kus ta ei tohi elada ja neid on Eestis üle 80%.
Mis mõjutab kopra arvukust?
Esiteks küttimine, siis kiskjad ja loomulikult ka looduslikud tingimused, aga need ei ole primaarsed. Kobras on kättesaadav paljudele kiskjatele. Kiskjapopulatsioonide käitumist mõjutab oluliselt nende saakloomade arvukuse dünaamika. Kui langes metssea arvukus, siis tekkis hundil ja ka ilvesel, vähem karul, vajadus täiendavate saakobjektide järele. Lisaks metsseale langes ka metskitse arvukus. Need kiskjad, kelle saakloomade arvukus järsult vähenes, orienteerusid koprale. Ja talle ei ole ohtlikud mitte ainult hunt ja ilves, vaid ka rebane ja saarmas.
Praegu, kui koprapopulatsioon võib sattuda kriitilisse olukorda, on tähtis, et me planeeriksime kobraste küttimise lähtuvalt asurkonna juurdekasvupotentsiaalist ning kavandaksime küttimispiirkonnad ja kaitstavad alad, mis tagab selle liigi populatsiooni soodsa seisundi ja positiivse mõju keskkonnale. Paljudes kohtades võiksime kokkuleppel maaomanikega hoida koprapesakondi, lähtudes selle liigi elutegevusega kaasnevatest rekreatiivsetest väärtustest, aga ka vääriselupaikade loomise ja säilimise seisukohalt.
Kus võiks kobras rahus elada?
Üks tähelepanu väärivaid piirkondi on Lõuna-Eestis, kus omal ajal kuivendati moreenmaastike vahelised lohud ja arvati, et neid saab kasutada puistutena. Enamasti ei oma need puidu seisukohalt olulist tähtsust, ent kui koprad need alad üle ujutavad, tekivad ülihead tingimused paljudele liikidele, esmajoones amfiibidele. Näiteks kaitsealustest liikidest harivesilik, tähnik-vesilik, mudakonn. Suuremaid koprapaistiike asustab meelsasti laululuik. Kui aga sealt kobras välja kütitakse, kaob laululuige elupaik.
Riik võiks lausa kompenseerida maaomanikule võimalik kasu, mida ta oleks sealt saanud heinamaana või metsana aastase juurdekasvu lõikes. See on kaduvväike raha, mida kulutada nende liikide kaitseks, võrreldes sellega, mida kobras nende heaks teeb.
Kobras on eelduseks paljude amfiibide ja nendest toituvate liikide heale elukäigule. Me peaksime kobrast väärtustama mitte üksnes väärtusliku jahiloomana, vaid kui olulist keskkonna elurikkuse loojat.
Negatiivselt suhtuvad koprasse vaid üksikud maaomanikud ja paljudel puhkudel on see täiesti põhjendatud. Kui jahimehe ja maaomaniku koostöö on kehv, siis ongi sageli tulemuseks üleujutatud maad ning nii tekibki konflikt. Ent seda oleks võimalik väga lihtsalt lahendada jahimaakorralduslike võtetega. Kus on ikka planeeritud kobras välja püüda, sealt tuleb püüda ja kui jahimehed ei saa sellega hakkama, tuleb see maa ära võtta ja anda nende kasutusse, kes seda suudavad.
Nikolai Laanetu: „Me peaksime kobrast väärtustama mitte üksnes väärtusliku jahiloomana, vaid kui olulist keskkonna elurikkuse loojat.“
Mis juhtub, kui inimesed ei küti kopraid?
Kunagi lasid koprad alla Konsu järve, kust Kohtla-Järve keemiakombinaat sai oma vee ja see jäi üheks päevaks veenälga. Ühe päeva kahjum oli üle nelja miljoni rubla. Ühe koprapesakonna neli-viis looma uuristasid paisule augu sisse ja vesi voolas kanalit pidi alla. Püüdsin nad välja, aga mul polnud neid kuskile ümber asustada ja pidin nad tapma. Sain paraja moraalse šoki. Samal ajal varastasid kohalikud pätid mu auto tühjaks ning ma niimoodi vihastasin nende peale, et sain šokist üle.
Järgmisel päeval mõtlesin juhtunu üle sügavalt järele. Kui inimene ei küti kopraid, siis kõrge arvukuse puhul tapavad need loomad ise üksteist ja oluliselt jõhkramal moel. Nad purevad üksteist poolsurnuks, siis roomavad tohututes valudes metsa alla ja surevad või söövad kiskjad nad lõpuks ära. Et me lubame kopra liigset arvukust, on inimesepoolne kuritegu. Me peaksime tagama elupaikades sellise asustustiheduse, kus pesakonnad saavad eksisteerida liigile omase sotsiaalse struktuuri tingimustes ning sealt lahkunud leiavad endale elupaiku vahealadel. Jahimeeste ülesandeks on püüda kopraid välja aladelt, kus nad teevad kahju ning hoida aladel, kus nad teevad vähem kahju ja pigem head.
Üleasustuse puhul on ka kobraste nahad ebakvaliteetsed ja arme täis − olen lugenud ühel üle 120 armi. Kui tahame kvaliteetset karusnahka, tuleb populatsioon hoida optimaalne või pisut alla selle.
Kui suur on kobraste optimaalne arv Eestis?
Bioloogiliselt optimaalne arvukus on selline loomade arv elupaigas, mille puhul liigi kasutatud ressurss, peamiselt toidubaas, taastub aasta jooksul. Pidades silmas Eesti koprale sobivate elupaikade levikut ja nende kvaliteeti, võiks Eesti veekogudel elada 40 000−50 000 isendit.
Paraku ei saa me lubada koprapopulatsiooni kasutamist bioloogilise optimaalse arvukuse tingimustes, sest sellega kaasnevad lubatust kõrgemad kahjustused. Jahinduses käib siin ette sõna „lubatav“. Tuginevalt boniteerimise üldistavatele andmetele, võib lubatav maksimaalne arvukus olla ainult 20 000−21 000, lubatud optimaalne arvukus aga 10 000−11 000. Seega on meil arvukuse regulatsiooniks veel ruumi.
Lubatud minimaalne arvukus ei tohiks langeda alla 3000−3500 isendi. Selle korral ei tasu liiki enam majanduslikult kasutada ehk küttida. Siis ei saa ka lubada jahipidamist sellele liigile, kuna arvukus võib pöördumatult alla minna ja liik võib sattuda hävimisohtu. Bioloogiline minimaalne arvukus saab olla veel väiksem, 500−1000 isendit. Siis võib tekkida oht, et mõnest piirkonnast kaob liik päriselt.
„Üleasustuse puhul on ka kopra nahad ebakvaliteetsed ja arme täis.“
Olen lugenud netist, kuidas kuri kobras on löönud kalamehele hambad säärde. Kas teiega on ka midagi sellist juhtunud?
Kobras nagu iga teinegi loom tuleb inimesele kallale ainult siis, kui on väljapääsmatus olukorras. Ajage rott nurka ja vaadake, mida ta teeb. Kõigi loomadega on nii, inimesega ka.
Kord kaevasime jahil kopraurgu lahti, loom jäi käiku tupikusse. Tahtsin kopra välja tõmmata, nii nagu teda võetakse, käsi selja peale ja tõstevõttega tõmbad ta välja. Nii ei saa ta sind pureda. Aga taks oli mul hakkaja, passis selja taga ja vaatas, et mis see olgu, vanamees läheb ise koprale kallale. Tuli mul jalgade vahelt läbi ja kobrast sasima. See polnud ka papist poiss, keeras ringi, võttis taksil õla juurest naksti hammastega kinni ja tuli urust välja, koer lõugade vahel. Läks minust mööda, viskas taksi maha ja suundus jõnkadi-jõnkadi vette. Pääseski ära, aga pärast saime ta urust muidugi kätte. Koeral polnudki suurt midagi viga, kopral olid hambad ilmselt nürid. Taksi nahk on ka väga tugev.
See oli tubli koer, temaga ma püüdsin enam kui 150 kobrast. Nüüd imestan, kuidas praegu ei saada Pudisoo jõelt kopraid kätte. Oleksin ma noorem mees, püüaksin ise, aga mul on jalad sellises seisus, et ei saa kobrastele enam kurja teha, head ehk ikka.
Kas kobrast saab ka koduloomana pidada?
Farmides kasvatatakse ja saab ka toas pidada. Kui kutsikana tood, harjub ta ära − kobras ei ole agressiivne loom. Mul elas üks tükk aega vannis. Koosa juurest püüdsin, oli pisikene, must ja puretud, kuskilt kaugemalt sinna pesakonda tulnud ja tõrjutud territooriumi piirialale. Poeg oli siis seitsme-kaheksa-aastane ja ütles, et issi, jätame selle ellu. Mis mul üle jäi − tõime koju ja panime vanni. Tegin talle kasti, tuleku-ja minekuteed, tõime söödaks haavaroikaid ja oksi. Vaatlesin ka tema tegemisi ja panin kirja, kui palju ta puukoort ära sööb ja muud.
Ühel ööl ujus ta vannikorgi keti alt läbi, tõmbas selle eest ära ja vann jooksis tühjaks. Hommikuks oli vanni ette põrandale pais ehitatud. Loogiline ju, et kui vett ei ole, on vaja tammi! Nurgas seisid talle söögiks toodud kepid, need tegi juppideks, lävepaku oli kokku kraapinud, seina sees oli kümnesentimeetrine auk ja oma ekskremendid vedas ka vannist välja sinna. Ma peksin seina papinaelu täis, siis ta ei saanud sealt edasi närida. Pärast tõin ühe teise kopra veel, kellel oli pakasega saba ära külmunud, ja see pures kutsika surnuks.
Ent siin olen ma loomakaitsjatega üht meelt – looduslikku liiki ei tohiks me kodustada ega ka farmides pidada. Minu toimetamised olid kavatsusega nad elule tagasi aidata.
„Looduslikku liiki ei tohiks me kodustada ega ka farmides pidada.“
Loomakaitsjad ei tolereeri ju ka kopranaha kandmist...
Looduslikult, metsas kasvanud loomalt pärit karusnaha kasutus on kõige mõistlikum tegevus, mida saame teha looduse ja paljude liigipopulatsioonide kaitseks. Selle vastu võitlemine toob ainult kahju loodusele kui tervikule. Me peaksime küttima väike- ja suurkiskjaid vastavalt plaanile, mis on kooskõlas nende elupaikade suuruse ja kvaliteediga. See ongi jahinduse eesmärk − tagada ulukipopulatsioonide reguleeritud kasutus ja tasakaalustatud areng.
Igal liigil on oma koht ökosüsteemis, kuid inimtegevusega kaasnenud muutused keskkonnas on põhjuslikult kujundanud ka ulukipopulatsioonide käekäiku. Mitmete liikide arvukus on kasvanud ning esmajoones kiskjate suur arvukus võib osutuda määravaks mitmete liikide arvukuse langusele ja kadumisele. Mets on nugiseid täis, aga meie imestame, et musta toonekure arvukus väheneb?
Muide, kopral on suurimad teened selles, et see liik on meil veel nii heas seisus. Sama käib valgeselg-kirjurähni ja konnakotka kohta. Kui me räägime, miks on rohelised konnad üle Eesti levinud ja paljudes kohtades peaaegu dominantliigid – ikka tänu koprale. Kopra paisjärved on neile ideaalsed elupaigad. Konnad kasutavad ära elupaikade bioproduktsiooni – nende kullesed söövad planktonit, mis muidu vajub põhja ja reostab veekogu. Sellega seovad nad veest ära rohkesti toitaineid. Kui aga konn astub tiigist välja ja muundub, toob ta meie veekogudest sadade, võib-olla tuhandete tonnide kaupa välja fosforit, mida on maismaal just vaja.
Peame hakkama keskkonnale ja ökosüsteemile lähenema hoopis teisiti ning sealt tulenebki kopra erakordne keskkonnakaitseline väärtus. Ta loob elupaiku ning võimaldab puhastada meie vett ja ka taastada põhjaveevarusid, mis on ülitähtis. Põhjaveevarude olulisust ei tähtsusta meil veel mitte keegi ühel lihtsal põhjusel – meil on seda veel päris palju.
„Loodusliku karusnaha kasutamist peaksime igati soodustama ja propageerima.“
Näib, et kobras toob kasu väga mitmel rindel.
Just, kobras mängib näiteks ka kliimasoojenemise mõjude vähendamisel olulist rolli, akumuleerides aktiivselt muda ja vetikaid. Need uuringud on veel tegemata, aga kindlasti on kobraste elutegevusel oluline positiivne mõju ka selles vallas.
Kobras teeb meie eest veekogudel ära suure töö. Meie ei suuda rajada 12 000 paisu − proovige ja vaadake, mis see maksab. Mitte keegi ei hakka alla 1000 euro tegemagi. 12 000 paisu rajamiseks, mis asendaksid kobraste kasulikku tegevust, läheks vaja 12 miljonit eurot. Kui vaadata arvudele otsa, siis näeme, kas kobrast tuleks maha teha või ülistada.
Aga me peame arvestama kindlasti ka seda, kui palju ta metsa hävitab. Üks isend kasutab aastas ära enam-vähem tihumeetri likviidset puitu, võsa sinna otsa. Nii kulub aastas 20 000−30 000 tihumeetrit. Pole just vähe, aga võrreldes tselluloositehase mahuga või kui palju tekib looduslikku tuulemurdu ja varet muude kahjustuste tõttu, on see ikkagi nagu kärbses*tt keisri pildi peal.
Selle liigi puhul on mõtlemisainet väga palju, jätkuks vaid inimesel mõistust ja head tahet probleeme lahendada.
„Kobras mängib näiteks ka kliimasoojenemise mõjude vähendamisel olulist rolli.“
lisalookene
Kuidas Nikolai Laanetu kopraid uurima sattus
Lapsena olin kolm aastat lülisamba tuberkuloosiga haiglas Tartus Kalevi tänaval. Kui sealt välja tulin, oli Mikitamäe kooli õpetaja Paul Sonts jahimees ja tema viis klutid metsa Mädajõele. Näitas, kuidas tedrejaht käib ja seal ma nägin ka esimest korda kopra pesakuhilat.
Kui läksin Räpina keskkooli, oli mu esimene olümpiaaditöö kalade kudemisest Karise ojal, teine kopra levikust Mädajõel ja veel paaril veekogul. Käisin need kohad läbi ja see liik tundus mulle juba tollal jube põnev – ennast pole ollagi ja närib sellise puu maha!
Huvi looduse vastu tekkis Tartus sanatooriumis, kui meile tuli looduse asjadest rääkima Heino Teder ja see oli jube huvitav. Eks ma ole ise ka Karise oja kaldal sündinud ja elanud, nii et peagi olin ma paadunud ihtüoloog. Käisin Ervin Pihu õpilasena uurimislaevaga kaks ekspeditsiooni Peipsil suvi läbi ja kui ülikooli tulin, tahtsin kalateadlaseks saada. Harri Lind teadis, et mul oli koprateemaline olümpiaaditöö tehtud ja tal oli vaja kedagi, kes hakkaks seda liiki uurima. Algul punnisin vastu, aga Lind võttis mu lepingulisele tööle − kodunt mul tuge ei olnud, nii et rahakopikas oli ka tähtis.
Hakkasingi kopraid uurima. Asjaga kursis olen 1961. aastast, süsteemselt 1965. aastast. Talvel ja suvel käisin mööda jõgesid, seljakott seljas ja kaelas rippus raadio Alpinist, et päris nüriks ei läheks. Päevas käisin 20−30 kilomeetrit. Vaatad kaardi järgi, siis sai nädalaga 200 ja rohkem kilomeetrit maha käidud. Palju käimist ning 40 aastat ketside ja dressipükstega vees lobistatud, nüüd on põlved läbi. Kuigi ma arvan, et siin mõjuvad rohkem hilisem laua taga istumine ja keskkonnatoksilised probleemid − kõik, mis me endale sisse sööme ja hingame.
Kopra tiinuse rekord pärineb Eestist
N-ö kirjasaatjatest jahimehed saadavad mulle aeg-ajalt kõike põnevat, mis on kobrastega seotud. Eestis on muide lastud ka üks seitsme lootega kobras. See ei ole üldse Euroopa koprale omane, maksimaalseks peetakse viit. Kui omal ajal sündis ühel loomal Voroneži koprafarmis viis poega, peetakse seda tänini selle looma viljakuse kõrgeimaks näitajaks. Kontrollisin, kas see seitsme lootega polnud mitte Kanada kobras, aga ei. Ent on oht, et ta ükskord jõuab meile Peterburi oblastist, kuhu on asustatud.
.jpg)
