Mutukapiltnik Urmas Tartes: „Ma olen näinud, kuidas lumekirp jääl libastub.“
6. juuni 2018
6. juuni 2018
Tekst Rainer Kerge, ÕL
Fotod Kristi Väät, Urmas Tartes
Miks just makrofotograafia? Võib ju pildistada ka karusid, või teha akte.
Kui sa vaatad minu tänahommikust Facebooki-postitust [ajasime juttu 11. mail], näed sa pilti lunnidest. Ma veel viskasin nalja, et linnud võivad ka toredad olla – kui neid on koos sama palju nagu surusääski pulmalennul.
Putukad on mulle väikesest peale meeldinud, nad olid osa lapsepõlve mängumaast – kui sai lehmakookidest sitasitikaid otsitud ja ümberringi oli väga palju kärbseid. Kogu see elu oli hästi põnev.
See, et ma tahan spetsialiseeruda putukatele, oli mulle selge juba enne ülikooli. Ning see on paratamatu, et süüvides millessegi, hakkad ühel hetkel vaatama elurikkust ja looduses toimuvat laiemalt. Looduse tundmaõppimist võid alustada seentest, puudest või putukatest, aga ühel momendi jõuad teadmiseni, et su uuritavad ei ela isoleerituna – neil on ümber oma eluvõrgustik, kooslus –, ja sa jõuad alati suurema pildini. Samas aitab suurt pilti paremini mõista, kui sa oled uurinud midagi põhjalikumalt. Kui sa üheski vallas detaile ei tea, ei pruugi suurt pilti nii selgelt mõista.
Ikkagi – miks putukad? Kõlab ju igavalt ja hallilt. Keskmine Eestis elav liblikas on koiliblika tuhandes derivaat, mitte punane kaabusuurune iludus.
See on ka maailmas nii, mitte ainult Eestis. Kunagi ma arvutasin, kui palju on maailmas biomassi mõistes putukaid. Suured arvud on alati lõbusad. Ma leidsin 1960-ndate lõpust pärit hinnangu, et maakeral võiks olla miljard miljardit putukat – kümme astmel 18. Paraku polnud kusagil arvutatud, milline on keskmise suurusega putukas.
Kuivõrd mul oli instituudis samas koridoris sipelgauurijaid, siis mõjutasid kadunud Ants Martin ja Vambola Maavara mind mõistma, et suuruselt on keskmine putukas sipelgas; lõuna pool, kus sipelgaid pole, on termiidid, kes on umbes samas suurusjärgus. Nii ma siis leidsingi, et üks väiksemat sorti metsakuklane võiks olla suuruselt keskmise putuka mudel.
Samamoodi on ka liblikate suurusega. Mitte ainult Eesti keskmine liblikas pole koiliblikas, enamik maailma putukaid ongi tillukesed.
Ja ilmetud?
Sõltub, kui lähedalt vaatad. Suured putukad, keda me silmaga hästi näeme ja keda saab fotograafia mõistes tavaobjektiiviga pildistada, on anomaalia.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses juuninumbrist.
Fotod Kristi Väät, Urmas Tartes
Miks just makrofotograafia? Võib ju pildistada ka karusid, või teha akte.
Kui sa vaatad minu tänahommikust Facebooki-postitust [ajasime juttu 11. mail], näed sa pilti lunnidest. Ma veel viskasin nalja, et linnud võivad ka toredad olla – kui neid on koos sama palju nagu surusääski pulmalennul.
Putukad on mulle väikesest peale meeldinud, nad olid osa lapsepõlve mängumaast – kui sai lehmakookidest sitasitikaid otsitud ja ümberringi oli väga palju kärbseid. Kogu see elu oli hästi põnev.
See, et ma tahan spetsialiseeruda putukatele, oli mulle selge juba enne ülikooli. Ning see on paratamatu, et süüvides millessegi, hakkad ühel hetkel vaatama elurikkust ja looduses toimuvat laiemalt. Looduse tundmaõppimist võid alustada seentest, puudest või putukatest, aga ühel momendi jõuad teadmiseni, et su uuritavad ei ela isoleerituna – neil on ümber oma eluvõrgustik, kooslus –, ja sa jõuad alati suurema pildini. Samas aitab suurt pilti paremini mõista, kui sa oled uurinud midagi põhjalikumalt. Kui sa üheski vallas detaile ei tea, ei pruugi suurt pilti nii selgelt mõista.
Ikkagi – miks putukad? Kõlab ju igavalt ja hallilt. Keskmine Eestis elav liblikas on koiliblika tuhandes derivaat, mitte punane kaabusuurune iludus.
See on ka maailmas nii, mitte ainult Eestis. Kunagi ma arvutasin, kui palju on maailmas biomassi mõistes putukaid. Suured arvud on alati lõbusad. Ma leidsin 1960-ndate lõpust pärit hinnangu, et maakeral võiks olla miljard miljardit putukat – kümme astmel 18. Paraku polnud kusagil arvutatud, milline on keskmise suurusega putukas.
Kuivõrd mul oli instituudis samas koridoris sipelgauurijaid, siis mõjutasid kadunud Ants Martin ja Vambola Maavara mind mõistma, et suuruselt on keskmine putukas sipelgas; lõuna pool, kus sipelgaid pole, on termiidid, kes on umbes samas suurusjärgus. Nii ma siis leidsingi, et üks väiksemat sorti metsakuklane võiks olla suuruselt keskmise putuka mudel.
Samamoodi on ka liblikate suurusega. Mitte ainult Eesti keskmine liblikas pole koiliblikas, enamik maailma putukaid ongi tillukesed.
Ja ilmetud?
Sõltub, kui lähedalt vaatad. Suured putukad, keda me silmaga hästi näeme ja keda saab fotograafia mõistes tavaobjektiiviga pildistada, on anomaalia.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses juuninumbrist.
.jpg)
