„Kõige olulisem osa varustusest on hea naine, kes laseb mehel kalale minna,“ ütleb muusik, saatejuht, jazz-baari Philly Joe’s omanik ja pühendunud kalamees Reigo Ahven.

Tekst Reigo Ahven
Foto Margo Pajuste
 
Meriforellipüük ei ole meelakkumine, sest võtuga õnnistatakse sind suhteliselt harva.
Siiski saad sa teha kõik endast oleneva, et kala kätte saada ja võimalikult vähe juhuse hooleks jätta. Loodame, et järgnevast tõuseb kasu kellelegi, kes merikapüügiga alles algust teeb. Toonitan, et üheltki varustusetootjalt ma midagi tasuks saanud ei ole, räägin vaid enda kogemuste põhjal.  
Kahv ja seljakott. Kui kasutad veekindlat seljakotti, ei pea sa minema võtuajal kalaga veest kaldale ja seal ringi kolistama. On puritaane, kes kalu ei kahva ja ma ise ka kahva tihtilugu ei kasuta, aga sul peab olema see võimalus. Näiteks ei oleks ma oma 2,7-kilost kala ilma kahvata kätte saanud. Soovitan suuremat konksuvaba kahva.
Ritv. Kasutan 2,7 meetri pikkust Shimano Speedmaster ritva testiga 10–30 grammi. See ritv on paadist püügiks piisavalt lühike ja kahlates püügiks parajalt pikk. Küllalt jäik, et kiusata sellega viiekiloseid kalu ning samas jääb alles ka püügimõnu mõõdu alumise spektri kaladest. Neist enam kui kümnest ridvast, mis ma olen endale soetanud, on see selgelt kõige universaalsem.
Mu teine ritv on Shimano Beastmaster testiga 20–50, sellega ma loobin raskeid lante. Olen teist aastat järjest saanud sügava piirilt kala päris hooaja alguses 50-grammise landiga, tänavu juba 7. septembril.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses septembrinumbrist!