Ilus ja graatsiline metskits ei karda pakast – talle võivad saatuslikuks saada paks lumi ja kõva lumekoorik, mis ei lase kiskjate eest kiirelt põgeneda.

Tekst Vahur Sepp
Fotod Shutterstock

Metskits on Eestis sedavõrd arvukalt ja laialdaselt levinud sõraline, et teda peaks olema näinud iga siinne elanik.

Lapsed ja looduskaugem rahvas kipuvad pahatihti ütlema tema kohta „hirv“. Hirv, nimelt punahirv, elab meie mail küll, aga teda autoaknast naljalt ei näe. Talvisel ajal rapsi- või taliviljaorase põldudel karjakaupa toimetavad valge tagumikuga hallid loomad on ikkagi metskitsed.

KABER ON ÕIGEM NIMI. Muistsed eestlased kutsusid teda kabraks ja õigesti tegid, sest sugukond kitsega pole sel loomal midagi pistmist. Nimetus „metskits“ pärineb mõisaajast. Õige oleks ütleda kabrapull, kabralehm ja kabravasikas, mitte aga sokk, kits ja tall. Tegelikult on metskitsel ükskõik, kuidas teda kutsutakse ja vaevalt meie, inimesed, mõistega „kaber“ enam harjume.

Metskits (lad Capreolus capreolus), ilus ja graatsiline loom, kaalub kuni 35 kilo. Sügisel, septembri lõpus ja oktoobris, tõmbab ta selga hallikat tooni lumivalge sabapeegliga talvekasuka. 5−6 cm pikkuste tihedate torukarvade sees on õhk, seega hoiab metskitse karvkate hea isolatsioonimaterjalina hästi sooja ja kaitseb külma eest.

KARI KOGUNEB TALVEKS. Koos karvavahetusega muutuvad ka looma elukombed. Suvel üksinda või perekonniti elanud metskitsed kogunevad sügise edenedes talvekarjadesse. 

Loe artiklit täispikkuses ajakirja veebruarinumbrist!