Poisipõlves igatsesin seista selliste legendaarsete meeste kõrval nagu Nansen või Amundsen, aga mis teha, kui oled sündinud teisel ajal ja teises kohas. Nii ei jää üle muud kui püüda tulla talvel toime Eesti looduses. Aga õnneks esineb ka meil korralikku pakast ja lumi võib vahel vööni ulatuda.
 
Tekst Tõnu Jürgenson
Fotod Tõnu Jürgenson, Shutterstock
 
Talvine matkamine ja looduses viibimine on mulle alati meeldinud ning suurt huvi pakkunud. Viimase 20 aasta jooksul ei meenu mitte ühtegi nädalavahetust, mille oleksin isegi kõige külmema talveilmaga raisanud mõttetult kodus passides.

Kuni 2012. aasta talveni olin pakasega looduses viibinud keskmiselt 3−4 ööbimisega, tavaliselt mõned korrad kuni nädala. Ööbisin telgis, enda valmistatud erinevate varjualuste all ning õppisin ära erinevate lumeonnide ehitamise ja katsetasin neid korduvalt. Päris tihti magasin lihtsalt lumel ilma igasuguse varjeta ja seda isegi kuni −34° juures. Paljud peavad seda masohhistlikuks enesepiinamiseks. Nii ongi, kui puuduvad oskused ja sobiv varustus. Esimesi olen pidevalt arendanud ja teisega pole ka probleemi, sest matkavarustust ostes mõtlen oma vajadustele, mitte hinnale.
 
PANEN PROOVILE ENDA JA VARUSTUSE. 2012. aasta alguse talvel oli mul suurepärane võimalus veeta looduses jaanuari lõpus ja veebruari alguses tervelt 10 päeva jutti ning õnneks sattusid sellesse aega ka mõnusalt krõbedad talveilmad. Öised temperatuurid olid −30° ringis, päevased −25° kanti. Kui õigesti mäletan, siis kõige soojem hetk, mille fikseerisin, oli päeval −21° ja hommikuse ärkamise ajal −31°.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses jaanuarinumbrist!