„Mul on mustlase hing sees,“ tunnistab elupõline matkamees Tõnu Jürgenson. Olgu talv või suvi, ööbib ta juba aastaid n-ö tsivilisatsioonis vaid kaks ööd nädalas. Ja vähemalt korra aastas peab saama Põhjalasse pikemale matkale.

Kui tihti sul väliööbimist ette tuleb?
Keskmiselt viis päeva nädalas, mõne olen tsivilisatsioonis.

Number üks põhjus on ikkagi see, et mulle meeldib. Eks ma olen töö ka nii sättinud, et see oleks võimalik. Ma lõikan kevadel ja sügisel üle Eesti viljapuid ja kust kõne tuleb, sinna kohale kihutan. Kui mulle pakutakse tööd Lääne-Virumaal ja järgmiseks Tartumaal, pole ju mõtet koju Järvamaale tagasi sõita, vaid ööbida kuskil kohapeal. Mõnikord, kui ühes piirkonnas juhutöid rohkem, on tipitelk metsas nädal aega püsti. Hommikul lähen ja õhtul tulen, ei ole seni kordagi kratid käinud ega midagi.

Kuidas kodused sellesse suhtuvad?
Mis neil ikka suhtuda. Minu pere on eeskätt see, kes minuga samamoodi mõtleb ja neid asju kaasa teeb. Ma ei ole loodud klassikaliseks pereinimeseks, mustlase hing on sees. Kui tööde hooaega ei ole, lähen kusagile saare peale. Sätin end mere äärde laagrisse ja kui olen kaks ööd ühes kohas, tekib juba rahutus, et läheks nüüd sinna järgmisse lahesoppi. Kuidas seal meri lainetab? Mis seal teistmoodi on? Kui kõverad männid seal on?

Kuskil kapis ripub mul ikka ka see riietus, millega saan käia pulmas, matustel ja teatris. Olen isegi tulnud telgist, ajanud vee priimuse peal kuumaks, pesnud pea ära, pannud deodoranti, tõmmanud valge särgi selga ja läinud ooperisse. Õhtul tulen tagasi metsa, võtan ülikonna seljast, panen tahmased, lõkke järele haisevad riided selga ja tiksun siin edasi.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses aprillinumbrist!