Oli see vast suvi − põllumees kirus ja linnamees nautis. Loomadele tekitasid kuum ja põud aga uusi ja ootamatuid probleeme.

Tekst Vahur Sepp
Fotod Kristi Väät, Shutterstock

Möödunud päikeseline suvi oli omaette haruldus, sest tänavu puudus küll igasugune vajadus suvepuhkuseks Hispaaniasse lennata. Rannarõõmu, päikest ja kuuma leitsakut jagus küllaga kodumaalgi. /---/

Sattusin pärast jaanipäeva Linnutaja oja äärde. Kuiv mis kuiv. Enamasti on seal vett olnud ikka nabani ja kuiva jalaga teisele kaldale jõudmiseks tuleb otsida sobivasse kohta murdunud puu. Nüüd võis mineraalse pinnasega kivistes kohtades vabalt jalutada oja põhjas, mudastes paikades kippus jalg porri takerduma. Käänakutel, kuhu vesi oli süvikud uuristanud, leidus veel lompe. Lombid kihisesid elust: erinevad vastsed, mitut liiki ujurid ja teised vees elutsevad putukad-mutukad, haugi kevadel koorunud maimud, luukaritsad, üksikud vaksapikkused lutsud ja veelembesed teod.

Jõevähi hävitas õlireostus siitkandist juba paarkümmend aastat tagasi. Õhku ahmivatest hauginolkidest võis järeldada, et ülisoojas vees on hapnikuga kitsas. Sel kevadel olid nende vanemad Peipsist põlistesse kudemispaikadesse siirdudes teinud valearvestuse. Häda oli suur. Aidata oleks saanud ainult vihm. Päästvasse Kullavere jõkke võis maad olla üle kolme kilomeetri.

Ühe õnnetus on teise õnn. Mudas leidus ohtrasti mingi ja saarma jälgi. Must toonekurg ja haigrud teadsid samuti, kus pidulaud kaetud. Ohtrasti oli kurvitsate ja tildrite nokatorke auke. Kõik proovivad heast ja paremast osa saada, sest sellisele toiduküllusele järgneb enamasti nälg.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses novembrinumbrist!