TEKST Vahur Sepp
FOTO Eugen Kaur

Veel veerand sajandit tagasi ei pistnud šaakal nina välja oma ajalooliselt asualalt, mille põhjapoolseks piiriks oli Põhja-Itaalia. Kümmekonna aasta eest hakkasid aga erinevates Eesti nurkades inimesed rääkima kummalisest, rebase ja hundi ristsugutist meenutavast loomast. Viis aastat tagasi leidis šaakali olemasolu Eestis ametlikult kinnitust.

Ainsa šaakalite liigi esindajana elab harilik šaakal väljaspool Aafrikat. Tema ajalooline looduslik asuala on Türgi ja Lähis-Ida. Ent 1993. aastal välja antud raamatus „Euroopa imetajad“ on kirjutatud: „hiljuti kohatud väljaspool varasemat levilat Põhja-Itaalias.“ Kakskümmend aastat hiljem tabatakse esimene isend Eestist. 

Miks šaakal meie kanti rändas?

Mis põhjustas ühe liigi väga kiire levimise põhja suunas, teab vaid šaakal ise. Meie, inimesed, võime sel teemal ainult spekuleerida. Üheks põhjuseks võib olla huntide arvukuse langus Lääne-Euroopas. Loodus tühja kohta ei salli ja ilmselt kohaneb šaakal tiheda inimasustusega aladel paremini kui hunt.

Liikumapanevaks jõuks võis olla ka sigade katk ‒ on ju šaakal tuntud raipesööja. Nii sai ta mugavalt ja täis kõhuga rännata põhja suunas, toitudes metsseakorjustest.

Juurde tuleb lisada kliima soojenemine. Pole enam käredaid talvesid, mis tõmbaksid selge joone põhjamaiste ja lõunamaiste loomade vahele. Mitmed imetajate liigid laiendavad jõudsasti oma areaali põhja suunas, näiteks punahirv, kivinugis ja pesukaru. Neid me teame, kuid pole võimatu, et lähiajal ootavad meid ees uued üllatused. Saabus ju šaakalgi tasahilju ja märkamatult. 

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses värskest numbrist!