„Appi, see on täpselt sama rull nagu minu esimene, mille ma 1980. aastal kolhoosis kõplamise eest saadud rahaga ostsin!“

Äsja avatud kalaspordimuuseum pakub kogenud kalameestele tublisti äratundmisrõõmu ja noorematele retrohuvilistele ettekujutust sellest, kuidas vanasti kala püüti.

Tekst ja fotod Margo Pajuste
 
Ühest Olev Soansi kultuuriloolisest kaardist sai alguse kogumiskirg, mis on tänaseks päädinud täismõõdus muuseumi avamisega Rakke lähedal Aos. /---/

Rakke kandis on kalaspordil pikad traditsioonid. Muuseumi rajaja Kaur Salus meenutab, kuidas nõukogude ajal tellis kohalik kalastusklubi pea igal nädalavahetusel bussi ja sõideti ühiselt Peipsile kala püüdma. Poisikesed võeti ka kaasa ning sealt jäi Kaurilgi hammas verele. Ent tänapäeval on kalapüük nihkunud tagaplaanile ning ta kogub pigem huvitavaid asju ja põnevaid lugusid. /---/

Ikka tuleb ju kollektsionäärilt küsida, mis võiks olla tema kogu kõige väärtuslikum ese. Kaur vajub hetkeks mõttesse ja pakub siis: „Loo poolest kõige väärtuslikumad on ehk Antti Ilometsa kalapüügipäevikud, alates aastast 1973. Seal on sees Rakke kalaspordiklubi kogu ajalugu, võistlusprotokollid ja muu. Mulle endale kindlasti ka üks spordiklubi Jõud kalasportlase liikmepilet ja arvestuskaart, mille Ilomets meile avamise puhul tõi. Seal on kirjas, et keegi Kaur Salus on 1984. aastal saanud 187,7 punkti täpsusheidetes ning täitnud sellega III järgu normi. ”

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses märtsinumbrist!