„Ma olen jahimees!“ sõnab parajasti kitsejahile suunduv Triin Roostfeldt vastuseks küsimusele, miks ta tahab nülgida kitse, kellel on suured sügavpruunid silmad, graatsiline kõnnak ning oma pere ja oma kari. Muidugi on keskkonnaameti osakonnajuhataja Triin Roostfeldt jahimees. Ta kuulub Eesti Naisküttide Seltsi, on Eesti Jahispordi Liidu tegevjuht, teeb koos elukaaslase Vesto Nõgeliga jahisaadet „Metsapoole“ ning tema Facebooki profiilipildil on näha 12-kaliibriline siledaraudne ja pardipeibutusvile.
 
Tekst Rainer Kerge, ÕL
Fotod Kristi Väät
 
Las ma pakun: sa õppisid enne püssi laskma kui jalgrattaga sõitma?
Vist jah, ma olin kuue-seitsmene, kui mulle anti jahipüss kätte. Tagasilöök oli nii tugev, et peaaegu oleksin pikali kukkunud.
 
Õlg valutas kaks nädalat?
Umbes nii. Tegelikult tekivad mul siiani sinikad, kui siledaraudsest lasen.
 
Ja jahikirg süttis sellest, et isa hakkas sind väiksena metsa kaasa võtma? Kümneselt olid juba põdraajul ajaja?
Ei, ma hakkasin käima jahil hoopis vennaga − tema oli siis umbes 20, mina kuus aastat noorem. Päriselt laskma õpetas mind ka vend, tema eeskujul läksin lasketiiru ja käisin siis 15 aastat lasketrennis. Ma olin vahepeal Eesti koondises, spordipüstolit lasksin.
 
Aga esimese jahisaagi said ikka nii, et näppasid teismelisena salaja püssi ja läksid … ma ei tea … nepilendu?
Kusjuures nii oligi! Ma olin 11, kui näppasin isa tagant püssi, aga las mu esimene saak jääb praegu saladuseks. Ma ei saa seda öelda!
 
Naabri kass?
Kirjuta, et toimetusele on teada.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses novembrinumbrist!