Sa jätsid ükskord karu laskmata? Mis sul arus oli?
Mul oleks olnud võimalus saada luba minna karu passima. Ma mõtlesin selle üle mitu päeva, aga jäin ikka sisemiselt kõhklema ja otsustasin, et ei, ma ei lähe. Ütlesin karujahiloast ära.
 
Aga loom, keda lasta, oli sul teada – tuleb minna konkreetse põllu äärde pukki passima?
Tollel ajal töötasin ma ju Eesti Jahimeeste Seltsis, seal oli küll ja veel infot, kus karud liiguvad. (Tarand oli 2002–2003 Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht.)
 
Paar õhtut pukis istumist ja küllap sa oleks ta maha lasknud?
Karta on. Aga võib-olla ka poleks lasknud, ma ei tea, ma ei tahtnud sellist katsumust endale. Mõtlesin, et ma ei ole nii suure ja omapärase loomaga vastakuti minemiseks veel valmis.
 
Kuidas sa üldse jahinduse juurde sattusid? Sinu peres on alati püss majas olnud ja aeg-ajalt on toodud koju sokk või metsis? Või avastasid küttimise võlu omal käel ja täismehena?
Poisikesena suvel ja sügisel maal olles sai jahipidamist nähtud küll. Tagantjärele on muidugi raske hinnata, kuivõrd kooskõlas see kõik oli Nõukogude seadusandlusega, aga tegevust metsades jätkus.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses märtsinumbrist.