Juba oma kolmkümmend aastat oleme harjunud neid varem inimpelglikeks peetud suuri kajakaid nägema linnades majakatustel, haljasaladel ja tänavatel.
 
Tekst Olav Renno
Fotod Shutterstock
 
Hõbekajakad meelitas linnadesse eelmise sajandi lõpuni prügilatest priilt saadav toit.
Paljude linnuliikide demograafia pakub oma suhteliselt suure arvukuse muutusega huvi nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt. Üks edukamaid meil pesitsevaid linde on eelmise sajandi teisel poolel olnud hõbekajakas (Larus argentatus). Tõsi, sookurg, valge-toonekurg, kühmnokk- ja laululuik, valgepõsk-lagle, hahk, kormoran ja roo-loorkull paistavad oma koguga tema kõrval paremini silma. Selle kajaka arvukuse tõusuga on kaasnenud ka tema elupaigavaliku mitmekesistumine.
Kuid veel saja aasta eest olid need linnud Eestis üpris haruldased ja arvatavasti polnud hõbekajakat esimese maailmasõja aegu Eesti haudelindude seas üldse. 
/---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses detsembrinumbrist!