Eestlane on Euroopas imelik rahvas, sest paljud meist teavad veel rabamuraka maitset, tõdeb rännu-, metsa- ja kirjamees Hendrik Relve. Mujal rabamuraka maitset eriti ei tunta. „Saksamaal on ju rabad olemas olnud ning need pole muutunud kliima süül, vaid lihtsalt selle tõttu, et sakslastele meeldib kõik korda teha. Rabad on korda tehtud! Kultuurseks, soliidseks, mugavaks.“

Tekst: Rainer Kerge, Õhtuleht
Fotod: Kristi Väät, erakogu

 

Sa oled pool sajandit teadlikult loodust vaadelnud. Mida sinu silm ütleb, kas Eesti kliima soojeneb?

Oma kogemusest on seda väga raske öelda, sest kliima soojenemine ei ole kergesti silmaga märgatav ega ninaga haistetav. Õige looduseinimene peaks olema ka väga stoiline ja lühiajalised muutused ei peaks panema teda teistmoodi mõtlema.

Ikka on olnud külmi talvi ja siis on olnud sooje talvi. Kui näiteks 10 aastat järjest oleks lumeta talved, hakkaksin ma juba natuke muretsema, aga päris sellist perioodi ma ei mäletagi.             

Küll aga olen saanud selgeid märguandeid kliima soojenemisest oma maailmareisidelt. Eriti just Arktikast. Näiteks Teravmägedel ja Gröönimaal on mulle näidatud liustikke, mis ulatusid pool sajandit tagasi kümneid meetreid praegusest kaugemale.

Me mõlemad elame puuküttega majas ja puuriida kulumise kiirus on hea indikaator talve mõõtmiseks. Mina väidan, et praegune on vähemalt kolmas järjestikune talv, mis on – vähemalt senimaani – üsna soe ja ka lumevaba.

Jah, nii on!

Eestlase üks tunnus on see, et ta väljendab oma patriotismi virisemise kaudu ning kindel teema on ilm ‒ soojal talvel hädaldatakse, et oi-oi, kui vilets, aga kui läheb külmemaks kui kümme miinuskraadi, hakatakse hädaldama, et võiks ikka natuke soojem olla.

Mulle tundub, et eestlase unistuste talv on ‒5 kraadi, 5‒10 sentimeetrit lund ja hästi palju päikest.

Ma lisaksin ideaalse talve retsepti veel ka tuulevaikuse.

Just!

Muide, iga kord, kui ma tulen talvisel ajal kusagilt soojalt maalt tagasi Eestisse – tüüpiliselt on siin siis porine, niiske ja pime –, mõtlen esimese hooga siiralt: „Kuidas NAD suudavad siin elada?“ Just „nemad“! Läheb nädal mööda ja ma mõtlen juba, et siin on väga lahe. Tegelikult on mul hakanud tugevalt süvenema hoopis troopikatüdimus. Kujutlus liivarannaga palmisaarest on mulle praegu ikka hästi vastumeelt.

Talvisel ajal pole Eestis häda mitte selle pärast, et siin on niiske ja külm ja pime – ma ise, muide, kannatan kõige rohkem just selle valguse puuduse käes. Talvisel ajal on Eestis häda selle pärast, et me elame vales rütmis. Talvel tuleks lihtsalt elada teises rütmis, nagu meie esiisad ‒ rohkem molutada, pikemalt magada ja võtta hoog maha. Ning talv muutub täiesti mõnusaks!

Meie talumehest esiisa kohta ju räägitakse, kuidas ta orjas ja rabeles metsikult. Tegelikult tossas ta talvel pikalt ja mõnuga ning sai magada nii palju, kui tahtis ‒ selles pole mingit kahtlust.


Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses värskest numbrist!

Telli ajakiri