Seal, kus meie näeme vaid suurt kivi, näeb ronimishuviline väljakutset. Iga hiidrändrahn tuleb kindlasti vallutada ja võimalikult keerulisel moel.

Tekst Margo Pajuste
 
Eesti kaljuronimisehuvilised naudivad kodumaal hiidrändrahnudele tõusmist ja sisetreeninguid, välismaal käiakse aga päris kaljuseintel ronimas.

Ronimishullude tegemisi tutvustab meile lahkelt Marge Taivere, kes on alaga tegelnud kolm aastat. Umbes sama kaua on Tallinnas Zelluloosi keskuses tegutsenud ka Ronimisministeerium, mis pakub igale soovijale aasta ringi võimalust oma oskused ja füüsis proovile panna siseruumides spetsiaalsel seinal.

Marge sõnutsi paljud ronijad „sees“ üldse ei treenigi ning ka vastupidi, mõned ei käi „väljas“ ronimas. Ronija nädalavahetuse päev (ja ka mõni tööpäevaõhtu) näeb välja selline, et sõpruskond sõidab autoga mõne hiidrändrahnu juurde, ronib seal paar tundi ja siirdub siis järgmise juurde. Ingliskeelne spetsiifiline termin rahnudel ronimise kohta on bouldering. Sageli käiakse ka Soomes, kus on kõikjal laiuva graniidi tõttu ka ronimisvõimalusi märksa rohkem.

Edasijõudnud pööravad peagi pilgu kaugemale, näiteks veetis Marge mullu talvel terve kuu Tais ronides. Ta on käinud ka Hispaanias puhkust veetmas ja loomulikult tähendas see pikki päevi kaljudel. Üks eestlaste seltskond on roninud üles ka USA Yosemite’i rahvuspargi kuulsast El Capitani kaljuseinast.

Peale Tallinna tegutsevad siseruumides ronimisseintega klubid veel Tartus, Rakveres ja Võrus.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja augustinumbrist!