Ellujäämiskoolitaja Erki Vaikre: „Kui sa ei saa kriisi korral enda ja oma pere elushoidmisega hakkama, pole sul evolutsiooni seisukohast mõtet.“
9. juuli 2018
9. juuli 2018
„Veel sada aastat tagasi sai metsa eksinud täies elujõus mees või naine hästi hakkama ja jõudis ilusti koju tagasi, kuna oskas elada koos loodusega,“ ütleb Erki. „Tal oli alati nuga vööl, ta oskas tuld teha, varju leida, kõhu täis süüa ja janu kustutada. Tänaseks on need oskused peaaegu täiesti kadunud.“
Tekst Margo Pajuste
Foto Kristi Väät
Erki koolitab kaitseväelasi ja niisama huvilisi hakkama saama nii metsas kui ka teoreetilises kriisisituatsioonis, kus meie harjunud institutsioonid enam ei toimi ning pole elektrit, kütet ega vett.
Kui aprilli viimastel päevadel Erkit meilitsi tabada püüan, ütleb automaatvastaja, et ta viibib metsas ja tuleb tagasi juuni esimesel nädalal. Tekib küsimus, kas ta nüüd suvisel ajal mõnikord metsast väljas ka käib. „Nojah, 21. aprillil läksin õpilastega metsa ja 2. juunil tulin välja,“ muheleb Erki ja täpsustab, et tegelikult käis ta vahepeal ikka kodus ka, varustust vahetamas ja toitu juurde ostmas. Grupid, keda ta koolitab, vahetuvad enamasti iga paari-kolme päeva tagant. „Mõnikord olen metsas muidugi ka pikemalt,“ ütleb ta. „Uut gruppi oodates saab ka aega ära kasutada, kas või lõkke ääres istuda ja tuhaseepi keeta.“
Erki nendib, et tema loodus- ja matkahuvi pärineb lapsepõlvest, kui ta saadeti mõnikord pikaks suvevaheajaks maale vanaisa juurde, kes oli pensionil metsavaht. Temaga metsa mööda uitamised, kõrvale põnev puutöö ja õhtud tähti täis augustitaevast vaadeldes jätsid väikese Erki, neljandat põlve tallinlase hinge sellise jälje, et ta tahtis 4.‒5. klassis just metsavahiks saada.
Ellu jäävad tugevad
Tavakodanikul seostuvad üleelamis- või ellujäämisteemaga enamasti veidrikud, kes keldrisse tuumavarjendeid ehitavad ja sinna hiigelkogustes konserve varuvad. Erki vaid muigab selle peale.
„Äärmuslus muudab inimese ebamõistlikuks, nii ka sügav usk maailmalõppu ja konservide keldrisse kuhjamine,“ ütleb Erki. „Ent pole mõtet elada ka ühe päeva kaupa nagu linnuke oksal, nii oled samuti kasutu. Usun olevat mõistlikkuse kuskil vahepeal.“
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses juulinumbrist!
Tekst Margo Pajuste
Foto Kristi Väät
Erki koolitab kaitseväelasi ja niisama huvilisi hakkama saama nii metsas kui ka teoreetilises kriisisituatsioonis, kus meie harjunud institutsioonid enam ei toimi ning pole elektrit, kütet ega vett.
Kui aprilli viimastel päevadel Erkit meilitsi tabada püüan, ütleb automaatvastaja, et ta viibib metsas ja tuleb tagasi juuni esimesel nädalal. Tekib küsimus, kas ta nüüd suvisel ajal mõnikord metsast väljas ka käib. „Nojah, 21. aprillil läksin õpilastega metsa ja 2. juunil tulin välja,“ muheleb Erki ja täpsustab, et tegelikult käis ta vahepeal ikka kodus ka, varustust vahetamas ja toitu juurde ostmas. Grupid, keda ta koolitab, vahetuvad enamasti iga paari-kolme päeva tagant. „Mõnikord olen metsas muidugi ka pikemalt,“ ütleb ta. „Uut gruppi oodates saab ka aega ära kasutada, kas või lõkke ääres istuda ja tuhaseepi keeta.“
Erki nendib, et tema loodus- ja matkahuvi pärineb lapsepõlvest, kui ta saadeti mõnikord pikaks suvevaheajaks maale vanaisa juurde, kes oli pensionil metsavaht. Temaga metsa mööda uitamised, kõrvale põnev puutöö ja õhtud tähti täis augustitaevast vaadeldes jätsid väikese Erki, neljandat põlve tallinlase hinge sellise jälje, et ta tahtis 4.‒5. klassis just metsavahiks saada.
Ellu jäävad tugevad
Tavakodanikul seostuvad üleelamis- või ellujäämisteemaga enamasti veidrikud, kes keldrisse tuumavarjendeid ehitavad ja sinna hiigelkogustes konserve varuvad. Erki vaid muigab selle peale.
„Äärmuslus muudab inimese ebamõistlikuks, nii ka sügav usk maailmalõppu ja konservide keldrisse kuhjamine,“ ütleb Erki. „Ent pole mõtet elada ka ühe päeva kaupa nagu linnuke oksal, nii oled samuti kasutu. Usun olevat mõistlikkuse kuskil vahepeal.“
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses juulinumbrist!
.jpg)
