Me leidsime suure kala üles ja saime kätte, vastas Eesti koondise koosseisus võistelnud Martin Meier küsimusele, kuidas tuli triumf.
 
Tekst Raigo Padari jutu põhjal
Fotod erakogu
 
Ilusale esitusele tänavu sügisel Inglismaal Rutlandis eelnes aastaid treeninguid ja kogemuste omandamist varasematel MM-idel.
 
TREENING LAOB VÕISTLUSE ALUSPÕHJA. Eestlased lendavad Inglismaale treeningule 25. septembril, ligi kaks nädalat enne võistlust. Juba eelnevalt saadeti buss varustusega kohapeale ette. Veekogu tundmaõppimisega alustati juba kodus, siin oli koondisele hindamatuks abijõuks Tartus elav kajaloodide ekspert Jaak Väärsi.
 
Treeningu alguses tunduvad korraldajate pakutavad paadid mitte just esimeses nooruses ja kindlasti mitte moodsad. Ent selliste paatidega peavad püüdma kõik osalejad, nii et tingimused olid siiski võrdsed.
 
Rutlandi järve sügavus ulatus 2,5−25 meetrini. Kogemus näitab, et hilissügisel kala pigem madalas ei ole. Sügavamal katsetades saab peagi selgeks võimalik sel veekogul toimiv värv – tuli nii suurt koha kui ka haugi. Võistlusel koha või ka ahvena peale välja minna oleks aga vale, sest nende kalade aktiivsusperiood on lühike ja peale selle on nad väga tundlikud ilmastiku muutustele. Martin ja Andrus leiavad paiga, kus tuli iga viskega korralikku forelli, kuid paraku polnud selle teadmisega midagi peale hakata, sest võistlusel need kalad arvesse ei läinud.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses novembrinumbrist!