„Igav ei ole meil seda saadet tehes kindlasti olnud,“ ütleb „Osooni“ saatejuht Kristo Elias ja meenutab, kuidas polaarretkel mootorsaan „üle kaela“ käis. Teine saatejuht Sander Loite mäletab veel kõhedat tunnet, mis poeb naha vahele, kui filmid Aafrikas metsikuid elukaid, keda seni oled kodus diivanil istudes telekast vaadanud.

Tekst Margo Pajuste
Foto Kristi Väät
 
Kuidas „Osooni“ tegijatel suvi möödus?
Sander Loite: Suvi on filmimise koha pealt väga hea aeg – valgust on palju ja päev pikk. Sai hommikust õhtuni tööd teha (muigab).
Kristo Elias: Õnneks saab suvel veidi laadnamaid võttepäevi ka teha, planeerida ette ja minna mitmeks päevaks. Kui sul on eeter taga ja kogu aeg kiire, siis ei ole  küsimust, kas saad hea pildi või mitte, saade peab eetrisse minema.

Olen kõrvalt näinud kalastussaadete tegemist, mis on alati igavene närvide mäng, sest ega kalamees ei pruugi iga kord kala saada.
Sander: Eks jahimehed ja kalamehed teavad kõige paremini, et enne ei saa saaki jagada, kui see sul kotis pole. Näiteks kultuurisaates on teatrietenduse toimumine kindlalt ette teada, aga meil võib linnu või looma pool saatest ka ära jääda, nii et ainult inimene jutustab. Sest seda looma või lindu me ei saa kaadrisse.
Kristo: Loodus on ettearvamatu, aga selles ongi asja võlu.

Kas saadet tehes selget lavastamist ka ette tuleb?
Kristo: Mingeid läbimänge ikka, aga see on paratamatu, kui meil on üks kaamera ja vaja saada erinevaid rakursse. Näiteks tuleb vahel kala- või vähipüügi loo juures võrku kolm korda veest tõsta. Ikka hea loo nimel.
Täna panin just liblikalugu kokku ja seal oli üks väga haruldane tiivuline, kelle teadlane püüdis kohe ära ega hakanud kaamera järgi ootama. Kui kaamera käima läks, pidi ta selle püüdmise liigutuse uuesti tegema.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses oktoobrinumbrist!