On üks asi, mida inimene vajab nagu vett või õhku, ent mida ei saa kruusist kummutada ega kopsudesse ahmida, ehkki seda üritatakse vahel ka just niimoodi kätte saada. See on olemise rõõm hea tunne sellest, et sa ilmas üldse olemas oled. Ja kes siis ei tahaks olla õnnelik?

Tekst:
Vladislav Koržets
Foto: Kristi Väät

Iidsetes õpetustes on antud imelihtne juhis: kui tahad õnnelik olla, siis ole! Selle juhise järgimine on aga paraku kõike muud kui lihtne. Miks siis nii? Eks ikka sellepärast, et meie sees on hunnik vajadusi, tunge ja hirme, mis käänavad meie meeleseisundeid nii- ja naasugusteks. Eks püüa olla rõõsa ja rõõmus, kui oled näljast või väsimusest kokku kukkumas, kui ettevõtmised lähevad järjepanu luhta ja maailm „kotib“ või kui sind kollitab lapsepõlvest peale kogu su olemist halvav surmahirm ja -ihalus.

Ent inimene võib ennast tunda kehvasti ka siis, kui tal on kõik justkui kenasti, leib laual ja katus pea kohal, elukaaslane ja lapsedki olemas, karjääriga kõik korras ja puha. Ometi närib teda miski, sees kriibib rahulolematus, hing on aga imelikult tühi. Selle tunde nimi on äng või norg, inglastel spleen, venelastel hondra. Seda seletamatut hingevalu on osa poeete, heliloojaid või kunstnikke küll lausa kiitnud, kuna sellest vabanemiseks on tulnud neil oma valu värssidesse, helidesse või värvidesse panna, aga tegelikkuses pole selles vaevlemises midagi romantilist ning raskematel juhtudel ei suuda inimesi aidata ka parimad psühhiaatrid ega ravimid.


Mine õue ja vaata pilvedesse

Ma pole suuteline inimloomust lahti seletama, kuid julgen osundada selles ühele olulisele joonele, mida tavatsetakse nimetada võõrandumiseks. Tavaliselt mõistetakse võõrandumise all sotsiaalset võõrandumist, mille kohta on hulganisti käsitlusi (Marx, Sartre, Camus jne), kuid veelgi olulisem on minu meelest võõrandumine loodusest. Miks nii? Eks ikka sellepärast, et Loodus on kestvam, laiem ja vägevam kõigest sellest, mida inimsugu on kunagi suutnud või suudab tulevikuski luua. Loodus oli olemas ammu enne inimsugu ega kao kuhugi ka pärast seda, kui inimsugu kord otsa saab. Looduseta pole olnud, ei ole ega ka tule miskit – võõrandumine seisneb aga selles, et üha enamatel inimestel on hingeside Loodusega katkenud. Ka see, kui me saame Looduse ülimuslikkusest mõistusega aru, ei pruugi meie hingetühjust ravitseda – vaja on vahetuid looduskogemusi, seletamatut osadustunnet meist suurema ja vägevamaga. Neid ei saa me aga ühestki raamatust ega internetisaidilt, kui head ja targad need ka poleks – tuleb ise õue minna ja pilvedesse vaadata, sest kes õue ei lähe, selle taevaks jääb toalagi.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses värskest numbrist!


Telli ajakiri