„Tajuda, et sa pole kõige kõvem vend looduses, kuluks ära paljudele,“ pakub looduspiltnik Sven Začek. Igapäevase metsaskäijana teab ta, et sood ja laaned on inimesi täis. Paraku ei oska nii mõnigi neist korralikult käituda. „Ei saa nii, et koerad jooksevad ning konid ja õllepurgid lendavad,“ pahandab Sven.
 
Tekst Rainer Kerge, ÕL
Fotod Sven ja Triin Začek
 
Mida peab looduspiltnik rohkem oskama, kas hiilimist või tundide kaupa liikumatult ühe koha peal kükitamist?
Mõlemad oskused on suhteliselt kasutud, kui sa ei tea, kus hiilida või kükitada.
Loodusfoto on mitmetahuline kunst. Ühelt poolt on vaja teadmisi loodusest, teiselt poolt kunstilist nägemust, kolmandaks tehnikat ja neljandaks oskusi.
Kõige tähtsam on aga ikkagi see, kuhu minna pildistama. Edasine sõltub juba pildistatavast liigist – mõni nõuab passimist, mõni hiilimist ja mõni mõlemat.
 
Sinu kuulsad kakupildid eeldavad tundide kaupa oksa peal kükitamist?
Oksa peal on ka oldud, aga viimastel aastatel olen puu otsa istepuki ehitanud.
 
Ja seal sa siis istud korraga 15 tundi jutti?
Kakku pole mõtet nii kaua passida, neljast-viiest tunnist päevas on küll. Aga siis ka märtsi lõpust alates terve aprill ja maikuu otsa. Igal õhtul. Väga üksikud õhtud jäävad välja.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses märtsinumbrist!