Augustis ja septembris näeb hoolas vaatleja meilt lõuna suunas teele asumas suuri tumepruune kulle. Need on konnakotkad, kelle tee viib Aafrikasse, Indiasse ja kaugemalegi. 
 
Tekst Olav Renno, PhD
Fotod Shutterstock

Nii suur- kui ka väike-konnakotka arvukusega pole lood kiita ning neist suurem on koguni kuulutatud ainsa meil pesitseva liigina ülemaailmselt ohustatud liigiks.
 
OMAETTE PEREKOND KONNAKOTKAID
Maakeral eristatakse umbes 225 liiki kullilisi. Selles linnuseltsis pälvivad suurt tähelepanu erinevad kotkad. Päriskotkaslaste alamsugukonda kuulub 38 liiki.
Eestis pesitsemas leitud kuuest kotkaliigist kuulub päriskotkaste hulka kolm – need on kaljukotkas ja kaks konnakotkast. Täna pajatangi viimastest: väike- ja suur-konnakotkast.
 
Kuna Carl Linné kaks ja pool sajandit tagasi oma Systema naturae väljaannetes kaljukotka kaht pisut väiksemat sugulast ei nimetanudki, siis langes suur-konnakotka (nüüd Clanga clanga, varem Aquila clanga) kirjeldamise au Saksa loodusteadlasele Peter Simon Pallasele. Tema leidis selle liigi tüüpeksemplari oma Venemaa-reisidel kogutud tohutu looduskollektsiooni hulgast pool sajandit pärast Linné nimestike ilmumist. Väike-konnakotka (Aquila pomarina) aga eristas omaette liigina veel kakskümmend aastat hiljem Saksa pastor ja linnu-uurija Christian Ludwig Brehm, andes sellele linnule liiginime toonase Preisimaa provintsi Pommerni järgi.  

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses septembrinumbrist!