„Tere, mina olen Nikolai Petrovitš ehk Laanetu Kolla,“ tutvustab ennast reibas vanahärra. Vaevalt teab Eestis keegi kobrastest rohkem kui tema, sest Laanetu on selle looma elu põhjalikult uurinud juba pea 60 aastat.

Tekst Margo Pajuste
Fotod erakogu, Shutterstock, Raivo Tasso/Ekspress Meedia

Kui palju me kopra elukäigust Eestis teame?
Kopral sai eelmisel aastal täis 60 aastat elu Eestis. 1957. aastal toodi nad meile uuesti sisse pärast seda, kui olid 19. sajandi keskpaigaks viimseni välja kütitud. Maailma kõige täpsem kopra loendus on Eestis, seda ma julgen öelda. Praktiliselt kõik pesakonnad olid meil esimese paarikümne aastaga arvel ja oli täpselt teada, kus nad paiknevad. Viimasel ajal on loendus kehvapoolne.

Praegu loetakse meil 13 000 kobrast, eelmisel aastal oli 12 000−12 500. See on põhipopulatsioon ehk küttimisjärgne arvukus, mis jääb kevadeks ellu.
Kui populatsioon on välja kujunenud ja asustustihedus kõrge, siis on ka pesakonna suurus kõrgem. See võib algaastatel olla 2,5−3,5 ja hiljem siis juba 4−4,5. Ma ei ole pesakonna suuruse keskmist näitu kunagi 5 lähedale saanud. Kohtades, kus kopraid ei kütita, tõuseb pesakonna keskmine suurus väikestel grupeeringutel 5−6 isendini. Ent keskmiseks on meil võetud 4. Huvitav, et ka Loode-Venemaal ja Voroneži piirkonnas, kus võiksid olla suhteliselt suured pesakonnad, on see ikkagi keskeltläbi 4−4,2, maksimaalselt 4,8.

Kas praegu on aeg, kus meil müttab ringi kõige rohkem kopraid?
Ei, õitseaeg oli kobrastel Eestis 2005., 2010. ja 2012.aastail. Siis loendati neid 18 000−20 000.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses jaanuarinumbrist!