Gorbatšovi ajal ehitas isa karjakööki suitsuahju. 120 latti vorsti läks sisse. Aastail, mil poes olid enimlevinud kaubad pesupulgad ja merikapsakonserv, leidus meil sahvris nii põdra- kui ka karuvorsti. Tavalise lehma oma niikuinii.
äis.
 
Tekst Rainer Kerge/ÕL
Fotod Shutterstock

/---/ Üks karukütt rääkis, kuidas läks siga passima, kõik load ja värgid isegi olemas. Ronis söödakoha vastas pukki ja ootas. Tuli emis põrsastega. No las olla, mõtles mees suureliselt (või siis roheliselt) ja ootas edasi. Päris pimedaks kiskus, kui laekus suur kult ja hakkas sööda asemel hoopis põrsaid kiusama – need panid hirmsa kisaga laiali.
„Jäta lapsed rahule!“ mõtles kütt puki otsas ja litsus kuldi suunas paugu teele. Lasule järgnes koletu röögatus ning loom kadus metsa sellise mörina ja raginaga, et jahimees julges pukist maakera peale laskuda alles siis, kui koitma hakkas.
Tõi sõbralt koera ja läks asja uurima. Koer ajas kohe autost väljudes seljakarvad püsti ja püüdis teenistust jätkata pigem tagalas kui luures.
Mis ta seal oli, tavaline lepavõsa, meeter-poolteist kõrge kuusenoorendik all. Ühel hetkel hüpanud siis haavatud karu välja – ja neljakäpakil joostes jahimehe suunas. Too jõudis ikka paugu ära panna, loom langes nii nelja-viie sammu kaugusel!
Veel nädal-poolteist hiljem lugu rääkides hakkasid vanal silmad võbelema ja käed värisema. /---/
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses septembrinumbrist!