Äkki emakaru peatus, tõusis püsti, suunas pilgu minule ja tõi kuuldavale piksemürina sarnase möiratuse.
Sööstis kohe edasi, tegi poolkaare ümber minu, liitus poegadega ja möiratas veel kiirelt koos lastega põgenedes. See sõnum oli suunatud mulle: „Ära mitte mõtlegi jälitada!”

Tekst Vahur Sepp
Fotod Aive Sepa rajakaamera, Shutterstock
Põnevaid kohtumisi karudega olen kogenud palju, need on tekitanud meeldejäävaid emotsioone ja ma ei ole end mitte kunagi ohustatuna tundnud.
Enne jaanipäeva metsa ja põldu eraldaval kruusakattega teel sõites kerkis heinamaapoolsest kraavist teele kogukas karu. Minu üllatuseks ei putkanud ta varjavasse metsa, vaid otsustas plagada nagu jänes auto ees. Kohe selgus, miks – talle järgnesid kolm möödunud talvel ilmavalgust näinud poega. Sügisese kähriku mõõtu, läikivmusta sitasitika värvi ja kurgu alt rinnale ulatuva peaaegu valge laiguga (nagu pudipõll) mõmmikud sööstsid kõrvuti ühtses rivis emale järele.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses augustinumbrist!