Viimasel ajal näevad inimesed väidetavalt aina enam karusid ning juba on küsitud  - ega neid pole ometi juba liiga palju saanud?
Et karu võib tekitada varalist kahju ja äärmisel juhul kujutada endast ohtu ka inimesele ja koduloomadele, on selline küsimus täiesti põhjendatud.
Tekst Peep Männil, Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist,vEesti Terioloogia Seltsi esimees
Fotod Shutterstock

Püüan järgnevalt selgitada, mis on karude sagedasema kohtamise põhjused ning kas ja kuidas sellele reageerima peaks.

KUI PALJU ON PALJU? Eesti suurkiskjate kaitseks ja ohjamiseks on koostatud ametlik tegevuskava, mis näeb ette, et Eestis peaks olema igal aastal vähemalt 60 sama-aastaste poegadega emakaru (ehk siis kokku vähemalt 600 karu). Soovitud maksimummäära antud dokument välja ei too.
Erinevalt enamikest teistest suurulukitest on karu meil levinud üsna ebaühtlaselt – levikuala tuumiku moodustab Ida- ja Kesk-Eesti, kus tema asustustihedus on suhteliselt kõrge. Servaalal Lääne- ja Lõuna-Eestis elab karu kordades vähem. Viimane on ka põhjuseks, miks tegevuskava ei too välja karu arvukuse maksimummäära – karude arv võib Eestis veel vabalt suureneda ja seda just servaaladel.
Mitmes Euroopa riigis, näiteks Horvaatias, Slovakkias, Rumeenias ja Sloveenias on karude asustustihedus märksa suurem kui meil. Samas elab meie lõunanaabrite juures vaid kümmekond karu ja osad kohalikud peavad ka seda liiga paljuks. Ka Eesti-siseselt on mõiste „palju“ väga erinev: näiteks karude põlisel alal elab nii Ida- kui ka Lääne-Virumaal mõlemas üle saja karu, samas kui näiteks Läänemaalt ja Võrumaalt leiab neid heal juhul kümmekond. Kui aga vaadata nende maakondade jahindusnõukogude küttimisettepanekuid, siis sooviti mõlemas maakonnas lasta kaks karu, mille realiseerimine vähendaks loomade niigi madalat arvukust veelgi. Niisiis on „palju“ väga suhteline mõiste. /---/

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses septembrinumbrist!