Tekst Vahur Sepp

Moodsal ajal ei tohigi hunt justkui kellelegi silma alla sattuda ‒ sellist jultumust võib pidada lausa kuriteoks.

Sellega seoses meenus päev, kui pidin tegema bussitäiele välistudengitele paaritunnise metsaretke, mille ülesandeks oli selgitada meie metsa olemust. Eriline polüglott ma pole, suhtlus toimus tõlgi vahendusel. Sissetallatud matkarajad otsustasin kõrvale jätta, Sõõru metsade kvartalisihtidel saab kuiva jalaga hulkuda küll. Suurimaks mureks pidasin mõne osalise eksimist. See hirm osutus asjatuks. Kõik hoidsid kuulekalt kokku nagu ehmunud lambakari.

Aeg-ajalt peatusime ja rääkisime looduse asjadest. Peopesal põdrapabulaid hüpitades osutasin vitsaga värsketele sõrajälgedele ning kiitsin sarvilise suurust ja ilu. Äkki hakkas keegi noorhärra erutatult vadistama. Ärevus levis. Tõlgi vahendusel sain teada, et asume ilmselgelt vales kohas ja meid ähvardab oht. Sellisest suurest loomast nagu põder peab meid eraldama aed. Ei jäänud üle muud kui naasta lühimat teed mööda bussini. Keskustelu metsa olemuse üle jätkasime juba ohutus keskkonnas. Nüüd peegeldus kõigi nägudelt siiras rõõm.

Hiljem mõtisklesin, kuhu see maailm on küll jõudnud. Hea, et meie ikka metsarahvas oleme. Ent viimase aja hundiärevuse taustal tundub ülitsiviliseeritud maailmale järele jõudmine olema käeulatuses.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Looduses mainumbrist!