Tekst Vahur Sepp
Fotod Shutterstock

Koprad kütiti Eestis viimseni ära 19. sajandi lõpuks ja uuesti hakkas neid siia siginema alles 60 aastat tagasi. Tänane võimas koprapopulatsioon paneb aga inimeste närvid sageli proovile oma loomuomase veekogude ülespaisutamisega.

Kobraste sugukonda kuulub kogu maakeral kaks liiki: harilik kobras (Castor fiber) ja kanada kobras (Castor canadensis). Kobras ehk harilik kobras elab Euraasias, kanada kobras Põhja-Ameerikas ja Soomes.

Ajal, mil kanada kobras Soome asustati, ei teatud veel, et need on kaks erinevat liiki. Välimuselt on loomad väga sarnased, kuid geneetiliselt erinevad teineteisest sedavõrd, et hübriidide teke pole nende elupaikade kattudes tõenäoline. Praegu elutseb Ida-Soomes ka harilik kobras.
 
Kogukas näriline
Harilik kobras on Euroopa suurim näriline ‒ täiskasvanud looma kehakaal võib küündida kuni 35 kiloni. Selle poolveelise eluviisiga imetaja keha on kohastunud elamiseks nii vees kui ka kuival maal.

Kopra karvastiku värvus varieerub mustast tumepruunini. Väga tihedat ja pehmet märgumatut aluskarva katab pikem ja karmim pealiskarv. Mõlemal pool pärakut paiknevad kopral spetsiifilised näärmed: anaalnäärmed naha võidmiseks ja lõhnanäärmed (kopranõre ehk kastooreum) territooriumi märgistamiseks.

Sukeldudes sulgeb kobras nina- ja kõrvaavad nahakurruga ning kasutab lapikut, paljast ja soomusja mustriga kaetud saba ujudes tüürina. Kopra tugevate tagajalgade varvaste vahel on ujulestad. Tema teise varba lõhestunud küüs moodustab aga kammi, millega saab kasukat hooldada. Kopra karvastikus meeldib elutseda parasiidil, keda kutsutakse kopramardikaks ning soojal ajal kaldavõsas toimetades korjab loom ka suurel hulgal puuke. Nende ja puuvaigu karvadest välja sugemiseks ongi tarvis „täikammi“. Märgumise vältimiseks peab kopra nahk olema alati ideaalses korras.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Llooduses juuninumbrist!